In the early decades of the 20th century, Johannes Aavik proposed enriching the vocabulary of the Estonian literary language by incorporating both the southern Estonian dialect-derived kuhtuma ‘to become weak or feeble, to tire; to fade away, to wane; to extinguish; to wither, to wilt; to pale, to grow pale’, as well as the Finnish borrowing kuihtuma ‘to wilt, to dry up (plants, flowers)’. The article briefly touches on how these words have since fared and then delves into their possible origins. The verb kuhtuma lacks a satisfactory etymology so far: the explanation that the verb is irregularly derived from the word kuiv ‘dry’ is not convincing. The article suggests that the verb kuhtuma has a phonetically and semantically suitable etymological counterpart in the Mordvinic root *koštV-, which is associated with, for example, Erzya koštams ~ kovštams, Moksha kožftams ‘to dry, to harden (for a short while); to become (somewhat, partly) drier, to harden’, etc. There are examples in the Baltic-Finnic-Volga common vocabulary that credibly confirm the possibility of such phonetic correspondence. The article considers one possible evolution, where Finnish kuihtua (> Estonian kuihtuma) and Karelian kuihtuo ‘to wither, to dry up; to shrivel, to wizen’ are a contamination of the verbs *kuhtua and Finnish kujua, Karelian kujuo ‘to ail, to be ill, to ache, to languish, to wither, to wilt’.
The paper deals with a suffix contained in the Finnic numerals for âeightâ and ânineâ, such as the Estonian kahe-ksa and ühe-ksa. Taking into consideration the forms of some southern varieties of Finnic, such as Votic and Livonian, it is proposed to reconstruct the Proto-Finnic suffix *-ksama/-ksämä and compare it with the segment -saa in Tundra Enets eesaa, Forest Enets neesaa ânineâ, tracing them back to Proto-Uralic *-kÅama.
This research analyses the pronominal system of Soikkola Ingrian. The main goal of the article is descriptive, because existing publications on Soikkola Ingrian give only a superficial analysis of pronouns and there are no detailed descriptions based on data from the 21st century. The article focuses on both interspeaker and intraspeaker variation in four groups of Ingrian pronouns: personal, demonstrative, reflexive and reciprocal. The field data collected by the authors in the 21st century are compared with the data presented in grammars written in the 19th and 20th centuries. The research concludes that although the pronominal system has not changed significantly, there are a number of innovations in Ingrian pronominal forms and their variation. The most frequent type of variation is the variation between individual speakers, but not between sub-dialectal groups. Free variation is also common, while other types of variation are less relevant.
Kokkuvõte. Anna Schwarz, Fedor Rozhanskiy: Isuri keele Soikkola murde pronoomenite süsteem: isikulised, demonstratiivsed, refleksiivsed ja retsiprooksed pronoomenid ning nende varieerumine.
Uurimus analüüsib isuri keele Soikkola murde pronoomenite süsteemi. Artikkel on olemuselt kirjeldav. Olemasolevad Soikkola murret puudutavad uurimused esitavad üsna pealiskaudse pronoomenite analüüsi ning puuduvad 21. sajandi andmetel põhinevad üksikasjalikud kirjeldused. Artikkel keskendub nii kõnelejasisesele kui ka kõnelejatevahelisele varieerumisele neljas isuri pronoomenite rühmas: personaal-, demonstratiiv-, refleksiiv- ja retsiprookpronoomenid. Autorite poolt 21. sajandil kogutud välitööde andmeid võrreldakse 19. ja 20. sajandil kirjutatud grammatikate andmetega. Uurimuses jõutakse järeldusele, et kuigi pronoomenite süsteem pole oluliselt muutunud, on isuri pronoomenite vormides ja nende varieerumises mitmeid uuendusi. Kõige sagedamini esineb varieerumist üksikute kõnelejate vahel, kuid mitte murde allrühmade vahel. Levinud on ka vaba varieerumine, samas kui muud tüüpi varieerumised on vähem olulised.
Abstract. This article is a contribution to the recent discussion on open reference and especially on open second-person singular usage in Finnish and other European languages. The article focuses on four referentially open person constructions – namely the zero construction, the necessive construction, the second-person singular construction, and the imperative construction – and their interplay and variation in spoken discourse in Border Karelian dialects. The aim of this article is three-fold. First and foremost, it argues that the aforementioned open person constructions are fundamentally four separate types. Second, it aims to expand the on-going discussion on open reference in Finnish by introducing the person system of its closely related but highly endangered cognate language, Karelian. Third, it raises the following question: In a wider Finnic context, is the zero construction, above all, a Finnish way of leaving the reference open and unspecified?
Kokkuvõte. Milla Uusitupa: Kui soome ja karjala isikusüsteemid kohtuvad: avatud isikukonstruktsioonide võrdlus piiriala karjala murretes. Artikkel on täiendus hiljutisele diskussioonile avatud viitesuhtest ja eriti avatud ainsuse teise isiku kasutusest soome keeles ja teistes Euroopa keeltes. Artikkel keskendub neljale avatud viitesuhtega isikukonstruktsioonile – nullkonstruktsioon, netsessiivkonstruktsioon, ainsuse teise isiku ja imperatiivkonstruktsioon – ning nende vastastikusele mõjule ja varieerumisele piiriala karjala murrete suulises diskursuses. Artiklil on kolm eesmärki. Esimene ja peamine eesmärk on osutada, et eelmainitud avatud isikukonstruktsioonid moodustavad neli põhitüüpi. Teiseks, artikkel laiendab käimasolevat diskussiooni avatud viitesuhtest soome keeles, tutvustades ohustatud lähisugulaskeele, karjala keele isikusüsteemi. Kolmandaks tõstatab artikkel küsimuse, kas läänemeresoome keelte kontekstis on nullkonstruktsioon just soome keelele omane viis jätta viitesuhe avatuks ja täpsustamata.
Artiklis kirjeldatakse Eestis elava viie ukraina juurtega pere keelekasutustavasid ning püütakse välja selgitada, miks saadab mõnda perekonda oma etnilise rahvusvähemuse keele säilitamisel edu ning teist mitte. Uurimismeetodina on kasutatud nii poolstruktureeritud intervjuud kui ka suunatud kvalitatiivset sisuanalüüsi. Uurimistulemusi käsitletakse juhtumiuuringu põhimõtteid järgides. Selgus, et lapsevanemad peavad pühapäevakooli oluliseks institutsiooniks nii oma laste silmaringi arendamisel üldhariduslikus mõttes kui ka ukraina juurte teadvustamisel. Lisaks näevad uuritud perede lapsevanemad pühapäevakoolis ka kompenseerivat vahendit, mis aitab lastel üldse kuulda ukraina keelt ja oma pärandkeelt väärtustama õppida.
***
Models of family language policy of five families with Ukrainian roots in the Estonian context
The external language management tool for the acquisition of the Ukrainian language and culture, which all of the studied families used, was sending their children to the Ukrainian Sunday school operating in Maardu. Both the teacher and the parents noticed that the school had a positive influence on the development of Ukrainian vocabulary in the children who attended. Another important point added was that this organisation has helped stimulate the children’s interest in and love for Ukraine, becoming better aware of their roots and perceiving their identity. Moreover, one of the language managers highlighted that the Ukrainian national holidays celebrated in the Sunday school bring the entire community with Ukrainian roots closer together and help revive older Ukrainian national traditions that are already sinking into oblivion even among Ukrainians themselves. Joint events to which also the children’s and young people’s parents are welcome strengthen the feeling of national cohesion, also giving the opportunity to use the Ukrainian language in the Estonian context. The study reveals that in the success of family language policy, in terms of external language management tools, it is namely the children’s and young people’s opportunity to participate in the activities of the Ukrainian language and culture Sunday school that plays a certain role. Ensuring consistent use of and exposure to the language of origin can also symbolise the subjective strength of the ethnic roots.
Artikkel tegeleb nimisõnavormide iseseisvumise küsimusega leksikograafia vajadustest lähtudes. Eeldusel, et abstraktseid käändevorme iseloomustab korpuses üldine püsiv esiletuleku proportsioon, pakume välja statistilise mõõdiku – distributsiooniindeksi, mille abil otsustada, kas sõnavormi kasutussagedus on piisav selleks, et lugeda teda paradigmast emantsipeerunuks ning seega iseseisva märksõna kandidaadiks. Indeks arvestab vormi suhtelist sagedust korpuses, võrreldes tegelikku ja normi põhjal oodatavat kasutussagedust, ning laseb samale skaalale paigutada väga erineva absoluutsagedusega juhtumeid. Artiklis illustreerime distributsiooniindeksi toimivust tavaliste rikkaliku vormistikuga nimisõnade ning ambivorme andvate sõnade vormistike võrdlusena. Seame provisoorse indeksi lävendväärtuse, millest suurema väärtusega vormi võib pidada iseseisvaks lekseemiks. Indeksit ning lävendväärtust testitakse erinevate korpuste (EtTenTen13, ÜK 2019) andmete peal.
***
From inflected form to a word: The role of frequency
This study is motivated by the need for a statistical benchmark that would help the lexicographer to judge a morphological form for its grammaticalization stage to the degree of an independent lexeme. The focus of this article is on Estonian substantives and in particular their forms in the 11 semantic cases. The choice of selection is based on the observation that the noun has a special position among the word classes with fuzzy categorial borders (Vainik et al. 2020) – the means of nominal morphology function as a source for ongoing processes of grammaticalization in Estonian. The case forms typically yield adverbs and adpositions – a phenomenon forming a part of ambiforms (words or forms that can be interpreted to belong to more than one word class).
The main research question of this study is: is there a statistical sign indicating that a case form of a noun is emerging as a potentially independent lexeme? Based on the normal distribution of nominal case form frequencies, we established a statistic that determines a case form’s elicitation in a corpus – the distribution index (D-index). The D-index can be used as an indicator of the correspondence of a particular form’s actual frequency with the predicted elicitation degree.
The D-index was tested by a sample of ambiforms (N = 46) and “ordinary” nouns (N = 26), the last group including nouns that display an abundant range of semantic case forms. This sample was used to extract all semantic case forms from altogether three Estonian corpora: the Balanced Corpus of Estonian, the National Corpus of Estonian 2019, and the web corpus etTenTen13. Based on the analysis, we defined a threshold value (≥ 0,130), indicating that the forms with higher D-indexes than this value can be regarded as independent lexemes.
We conclude that the threshold value functions as a benchmark to a certain degree: an ambiform with a D-index over the threshold value is a distinctly independent lexeme. The forms with D-indexes below the threshold value may or may not be candidates of a lexical entry in a dictionary – the statistical parameters are not sufficient to make a waterproof decision. A lexicographer’s qualitative analysis will be needed in those cases.
After gradually evolving from an economic project to a political one, European Union leaders declare nowadays that it is time to go forward and to build a geopolitical actor on the international stage. This paper does make an account on the current stage of relevant geopolitical actors and how they view EU. In order to address this issue, EU have to focus more on its soft power instruments, like multilateralism and the promotion of democracy, rule of law and human rights, and also climate change, apart from hard power instruments like trade, security and defense, cybersecurity and data privacy
Artikkel otsib vastust küsimusele, kas ja mille poolest sarnaneb simultaanselt eesti ja vene keelt omandavate 3- ja 4-aastaste laste (N = 82) lauseloome ja sõnavormide kasutusoskus eesti keeles sama vanade eesti ükskeelsete eakohase arenguga (N = 499) ja kõnehilistusega laste (N = 86) oskustega. Grammatiliste oskuste hindamiseks kasutati 3–4-aastaste laste kõne testi. Tulemustest selgus, et kakskeelsete laste oskused jäävad ükskeelsete eakohase arenguga laste oskustest maha, sarnanedes kõnehilistusega laste sooritustele. Suuremaid erinevusi rühmade vahel täheldati sõnavormide kasutuses. Selgus, et kakskeelsete laste sooritusi, eriti käändevormide kasutust, mõjutab, kas ema või isa räägivad lapsega eesti keeles.
***
"Grammar skills of three- to four-year-old simultaneously bilingual children in Estonian"
Morphosyntactic skills are a valuable marker of child language development. The acquisition of Estonian by bilingual children has been studied by few longitudinal case studies. The study reports syntax and morphology skills in three- to fouryear- old typically developing Estonian-Russian bilingual children compared to monolingual Estonian typically developing children and late talkers. Grammatical skills were measured by tasks from Speech and Language Assessment Test for three- to four-year-old Estonian children. The findings show that grammar skills of bilingual and monolingual children are different. The results of bilingual children were significantly lower than those of typically developing monolingual children, but better than those of monolingual late talkers, although nonsignificantly. Bigger gruop differences appeared in morphology use compared to sentence production and imitation. Skills in using verbal inflection were better and more homogeneous than those of using nominal inflection. Bilingual children whose mothers provide input mainly in Estonian outperformed those whose input by mothers is mainly in Russian. In general, morphological skills of three- to four-year-old children with simultaneous bilingualism are still developing and follow similar pattterns to that of typical monolingual development in grammar acquisition. Results update current knowledge about the grammar acquisition by bilingual and monolingual children in Estonian.
In Livonian and other Finnic languages, demonstratives are a widely used and important group of words, often showing distal oppositions and other referential differences. Demonstrative proadjectives are a type of demonstrative word that has not been much researched thus far, as their meaning depends mostly on the other parts of the text. The present article describes the origin of Livonian demonstratives and focuses on demonstrative proadjectives and their use. Utilising example sentences from the Livonian-Estonian-Latvian Dictionary (Viitso, Ernštreits 2012), this study analyses the morphosyntactic use of demonstrative proadjectives and also makes observations on their semantic functions. For the morphosyntactic analysis, four parameters of demonstrative proadjectives are described: their attributiveness or non-attributiveness, their syntactic function, the case in which they are used, and their singular or plural use. In addition, observations on possible semantic functions are made using different types of sentences in which demonstrative proadjectives occur.
Kokkuvõte. Marili Tomingas: Liivi demonstratiivsed proadjektiivid – morfosüntaktiline kasutus ja tähendusfunktsioonid. Artiklis kirjeldatakse liivi demonstratiivsete sõnade olemust ja kujunemist nelja ajaloolise läänemeresoome demonstratiivtüve põhjal, võrreldes lühidalt liivi keelt ka teiste läänemeresoome keeltega. Täpsemalt esitatakse liivi demonstratiivsete sõnade jaotus ning keskendutakse demonstratiivsete proadjektiivide grupile, mille tähendusi ja praktilist kasutust on seni vähe kirjeldatud proadjektiivide keerulise semantilise määratluse ning sagedase atributiivsuse tõttu. Demonstratiivsete proadjektiivide morfosüntaktilist kasutust ja funktsioone käsitletakse näitelausete põhjal, mis on võetud „Liivi-eesti-läti sõnaraamatust“ (Viitso, Ernštreits 2012), analüüsides demonstratiivsete proadjektiivide süntaktilisi positsioone, atributiivsust ja morfoloogiat. Samuti vaadeldakse demonstratiivsete proadjektiivide erinevaid semantilisi funktsioone.
Märksõnad: demonstratiivid, proadjektiivid, morfoloogia, süntaks, semantika, liivi keel
Kubbõvõttõks. Marili Tomingas: Nägțijid azūmummitsõnād līvõ kīelsõ – morfosintaktili kȭlbatimi ja tǟntõkst funktsijd. Kēra tarmõb iļļõvaņtļimiz iļ līvõ kīel nägțijizt azūmsõnād ja nänt suggimiz nēļast nägțijiz sõnātõvstõ (*tämä, *taa, *too ja *se). Autor sēļțab, kui līvõ nägțijizt azūmsõņḑi um jaggõmõst, ja tuņšlõb jõ pīenõst nägțijiži azūmummitsõņdi, sīest nänt kȭlbatimizt ja tǟntõkši um siedaigsōņõ vel veitõ tuņšõltõd. Kēras um nǟdõb nägțijizt azūmummitsõnād morfosintakstili analīz ja tǟntõkst nägțõbõd. Autor um kubbõn analīzmaterjal pierāst nēļakimdõ kītõmt nägțijizt azūmummitsõnādõks “Līvõkīel-ēstikīellețkīel sõnārōntõst“ (Viitso, Ernštreits 2012).
The status of constructions of the type non-prefixed verb + adverb with regard to expressing aspectuality (iet iekšā ‘to go in’, vērt vaļā ‘to open up’ etc.) is one of the most interesting problems in Latvian aspectology. However, too little attention has been paid in Latvian linguistics to the use of such constructions in sentences, as well as to the lexical (spatial) meanings of adverbs and their syntactic functions. This study aims to fill that gap, taking a closer look at the ways in which constructions of the type non-prefixed verb + adverb are used in sentences, as well as at the semantics of adverbs and their role in expressing verbal aspect.
Whether a verb tends to bind with an adverbial modifier of place (a spatial adverb) when used in actual sentences is determined by verb semantics, resp. telicity, and does not have any direct bearing on the imperfective vs. perfective aspect of the verb or vice versa. Besides, adverbs are non-obligatory. The main conclusion of this study then is that the concept ‘construction of the type non-prefixed verb + adverb’ should be used with extreme caution with regard to verb–adverb bindings in sentences. It can, perhaps, be applied, in a very broad sense, to verbs of motion (and other telic verbs), but not to the use of all Latvian verbs in general.
Kokkuvõte. Andra Kalnača: Konstruktsioon prefiksita verb + kohamäärsõna läti keeles. Üks läti keele aspektoloogia huvitavamaid küsimusi on konstruktsioonide prefiksita verb + adverb staatus aspekti väljendamisel (nt iet iekšā ‘sisse minema’, celt pāri ‘üle tõstma’). Siiski pole läti keeleteaduses pööratud piisavalt tähelepanu selle konstruktsiooni kasutamisele lauses ega adverbi leksikaalsele, s.o lokaalsele tähendusele ja süntaktilistele funktsioonidele. Tähtis on rõhutada, et lokaalse tähendusega adverbi lausesse liitmise tingib verbi semantika, s.o teelisus. Verbi imperfektiivsusel/perfektiivsusel pole sellega otsest seost, vrd skriet prom – aizskriet prom ‘minema jooksma’. Sealjuures pole adverbi kasutamine koos verbiga kohustuslik; samuti võib adverb liituda prefiksiga verbile. Sellepärast tuleb mõistet “konstruktsioon prefiksita verb + kohamäärsõna” kasutada väga ettevaatlikult, kui juttu on verbi ja adverbi liitumisest lauses. Üldjoontes võib seda mõistet kasutada liikumis verbide (ja teiste teeliste verbide) kohta, aga mitte kõigi läti keele verbide kohta, sest läti keele verbide ja adverbide kasutamine lauses ei ole grammatiseerunud ei konstruktsioonide ega eraldiseisvate vormidena.
Märksõnad: verbi aspekt; teelisus; adverb; liikumisverb; prefiksita/prefiksiga verb
Under examination are the developments that occurred in name traditions that were caused by Christianisation as can be ascertained on the basis of written sources. The area under examination is the Livonian revenue district which was defined in the 17th century, and which, by the end of the century, comprised the Svētciems Manor. The first names of the peasants identified as Livonians in the first half of the 19th century were compared to the first names of the farmers recorded in the soul revisions from the 17th century. As a result, the article ascertains that the custom of having two first names had disappeared by the 17th century. In the 18th century, a new name – Gust/Gustav – had been added to the name tradition in the region. By the turn of the 19th century, after six centuries of integration under colonial rule, the Christian names of the Livonians, Latvians, and Estonians were so similar that it was difficult to distinguish among them based on their first names. Various local versions of Western European Christian names were overwhelmingly in use.
Kokkuvõte. Aldur Vunk: Muutused liivlaste eesnimedes Salatsi piirkonnas 17. ja 18. sajandil. Otsest survet pühakunimede valimisel, nagu oli tavaks idakirikus, läänekirik ei tundnud. Siiski oli ristinimede valikus ka uusajal enamus apostlite ja pühakute nimesid. Liivi vakuse talupoegade 44 eesnimest olid 1624. aasta revisjoni põhjal selliseid nimesid 31: Marten (4), Tomas/Tohmas (4), Matz/Matzken (4), Hanß (4), Hans (3), Jan/Jans (3), Andres/Andreas (3), Jürgen/Jür (3), Jak/Jack (2) ja Peter. Kui siia lisada veel Grist Hanß (3), oli apostlite ja pühakute nimesid eesnimedest 70%. Sama tüüpi eesnimed olid valitsevad ka 60 aastat hiljem, kui Svētciems’i mõisa 40 peremehe eesnimedest olid 31 tuletatud apostlite ja pühakute nimedest: Hans (5), Andrus/Andres (5), Jack (5), Jörgen (4), Mats (3), Tohm (2), Jahn (2), Jüri (2), Juhan, Tönnis ja Marten. Ebajärjekindlus nimede kirjaviisides 17.–19. sajandil ei võimalda teha detailseid järeldusi, kuid nimevormide Hanß ja Hans esinemise järgi juba 1624. aasta revisjonikirjetes võib tõmmata paralleeli 19. sajandi alguses kasutuses olnud nimevormidega Anz, Ansche ja Ange. Huvitav on veel 17. sajandi esimesel poolel eksisteerinud kahe eesnime panemise komme, eriti nimepaari esimene nimi, milleks järjekindlalt oli Grist. Selle kombe tagamaid on ühe allika põhjal raske välja selgitada ja võib vaid oletada, et tegemist on katoliku aja traditsiooniga. Usupuhastusliikumise vastuoludele, mis veel 17. sajandil oli olulise tähendusega, võib osundada ka tunduvalt vähemat kasutust leidnud eesnimi Pape/Poope. Kokkuvõttes on 17. sajandist kuni 19. sajandini eesnimede traditsiooni muutuste taga küllalt sageli näha poliitilisi ja ühiskondlikke arenguid. Nimetraditsioon ei jäänud juba keskajal lokaalseks nähtuseks ja oli vägagi sarnane ülejäänud kristliku ruumiga. Samuti väljendusid selles reformatsiooniajastu vastuolud ja võimalik, et koguni oma vaadete manifesteerimine. Nähtavasti jättis talupoeglik nimetraditsioon lisaks järjepidevusele selles koha ka poolehoiuavaldustele headele isandatele või mõjukatele ristivanematele.
Märksõnad: Liivimaa, Salatsi liivlased, ajalooline onomastika, eesnimed
Kubbõvõttõks. Aldur Vunk: Mõitõkst līvlizt eḑḑiztnimīs Salāts immõrkouțš 17. ja 18. āigastsadā āigal Vežgõrpivākuodā iz tund kūoḑizt painõ lõvvõ pivālizt nimīdi nei kui se um irdõksõks mǭgõr pivākuodās. Sīegid vȯļtõ ka ūdāiga rištõbnimūd ulzvȯtštõbs jemmit vȯļțõ apostõld ja pivālizt nimūd. Līvõ vakā talūd 44 eḑīznimstõ vȯļtõ seļļizt 1624. āigast revīzij pierrõ 31: Marten (4), Tomas/Tohmas (4), Matz/Matzken (4), Hanß (4), Hans (3), Jan/Jans (3), Andres/Andreas (3), Jürgen/Jür (3), Jak/Jack (2) ja Peter. Ku näntõn jūrõ pānda vel Grist Hanß (3), vȯļ apostõld ja pivālizt nimīdi eḑḑiztnimūd siegās 70%. Siedā īž tīpõ eḑḑiztnimūd vȯļtõ jemmits vel 60 āigastõ obbõm, ku Pivākilā mȯizõ 40 perīmīe eḑḑiznimīst 31 vȯļtõ sǭdõd apostõld ja pivālizt nimīst: Hans (5), Andrus/Andres (5), Jack (5), Jörgen (4), Mats (3), Tohm (2), Jahn (2), Jüri (2), Juhan, Tönnis ja Marten. Nimūd kēravīț äbpīldzit 17.–19. āigastsadāl äb lask tīedõ pīenõstiz pierāldõkši, umīțigid võib 1624. āigast revīzijkēraltõkst nimūdõn Hanß ja Hans vieddõ paralēlõ 19. āigastsadā īrgandõks nimūdõks Anz, Ansche ja Ange. Interesant um vel 17, āigastsadā ežmis pūols vȯnd kǭd edḑīznim panmiz mūoḑ, ī’žkiz nimūdpǭr ežmi nim, mis pīldzist vȯļ Grist. Sīe mūod pūojõ īdāinagiz ovāt alīz pǟl um lǟlam seļțõ, võib set vȱldatõ ku se um katol āiga irdõks. Uskpūdistimizlikkimiz vastālitõn, mis vel 17. āigastsadā āigal vȯļ vȯldzi, võib vīțõ ka veitõm kȭlbatõd eḑḑinim Pape/ Poope. Amāleb võib 17. –19. āigastsadā āiga eḑḑiztnimūd irdõks mõitõkst tagān saggõld nǟdõ polītiliži ja kubgõn kazāndõkši. Nimūdirdõks iz ūo jõbā sidāmtāigal kūožli nǟdõks, se vȯļ jõvāgid īti mū kristliz īlmaks. Neiīž saitõ sīes spīegiļtõd reformātsij āiga vastõvȯlmizt ja võib vȱlda īž ka eņtš nēmizt nägțimi. Silmõznǟdsõ vȯļ talrov nimūdirdõksõs andtõd kūož ka pūolõpidāmizt pierāst jõvād izāndõdõn agā mȯjjizt rištvanbiztõn.
The paper discusses the nature of Estonian and Võro demonstrative systems used by nine bilingual respondents when narrating an emotional past story in both languages. The main interests were whether the Võro three-way person-oriented demonstrative system has disintegrated, what systems are used instead and how the Võro and Estonian demonstrative systems interact with each other in the same respondent. It was found that the Võro three-way person-oriented demonstrative system has almost disappeared and three main types of demonstrative systems are used in its place. The respondents combine Võro and Estonian demonstrative systems differently and no clear patterns can be established.
The aim of the study is to describe and explicate, using critical text analysis, how the socially weighty discourse of giftedness has been constructed historically and how it manifests in the media texts of the digital era. The diachronic analysis is based on the media texts of the 1890s–1990s stored in the Corpus of Standard Estonian, while the synchronic analysis applies to texts found in Delfi.ee. The results highlight the main media discourses dealing with giftedness, the relevant terms and expressions, and the social relations and meanings brought up in the media in connection with the topic. The study reveals that through history, the giftedness discourse has been subject to changes and, constructed with specific linguistic means, it plays an important role in modern social arrangements.
The Welsh-medium education system has long been seen as an effective tool of Welsh language production in Wales. The aim of this paper is to provide an overview of Welsh medium education in one south Wales Valley, ‘Cwm Rhymni / RhymniValley’. The main reasoning behind the primary research is to focus on the reasons why non-Welsh speaking parents chose Welsh medium education for their children. The research focuses on education but recognises the over lapping nature of the main language transmission spheres within Welsh language planning, i.e. family, community and workplace. This study adopts a mainly qualitative research strategy by administering 60 unstructured interviews to parents who chose Welsh medium nursery, primary and secondary schools for their children. However, as a secondary methodological tool, a semi-structured questionnaire was given out prior to the interviews and the interview sample was then drawn from these. Moreover, Welsh language resurgence within Anglicized areas of South Wales is a fairly unexplored field, this study is hoped to be a catalyst for many more future studies in this field and attempts to address the existing lacunae.
<p>Sõnavara uuenduste põhjusi ja levikuteid tuleb enamasti otsida keelevälistest teguritest – kultuurikontaktidest ning neid mõjutavatest asjaoludest. See, et läänemeresoomlased on elanud mitme muukeelse võimu all, peegeldub otseselt sõnavaras. Millisest keelest sõna laenatakse, sõltub ka mõiste sisust ja laenamise ajast. Keskajal tõi palju saksa laene Eesti- ja Liivimaale hansakaubandus. Põllundusega seostuv sõnavara näitab ühtlasi aega ja suunda, kust ja millal mingi viljeluskultuur võis siinseile aladele tulla. Artiklis analüüsitakse indoeuroopa laensõnade levikut läänemeresoome murretes Euroopa keelte atlase (ALE) ja läänemeresoome keeleatlase (ALFE) materjali põhjal. Kaardid on aidanud mõnegi sõna päritolu määratleda.</p><p><img src="/ajakirjad/public/site/images/mariamaren/citation_linking_graphic_12x54_white1.png" alt="" /> http://dx.doi.org/10.5128/ERYa7.08</p>
<p>Artikkel käsitleb 162 eakohase kõnearenguga ja 27 alakõnega 6-7-aastase lapse kolmel viisil jutustatud suulisi narratiive – vahendamata narratiive ilma eelneva narratiivi mudelita, eelnevalt mudeldatud vahendamata narratiive ning vahendatud narratiive. Analüüs hõlmab narratiivide mikrostruktuuri (lausungite keskmist pikkust, grammatilist õigsust) ning makrostruktuuri (infoüksuste hulka, komplekssust). Eesmärgiks on selgitada, missugusel viisil koostatud narratiivid eristavad kõnearengu mahajäämust eakohasest arengust kõige paremini. Tulemustest selgub, et jutustamisoskuse hindamiseks narratiivi mikrostruktuuri tasandil sobivad kõigil kolmel viisil jutustatud narratiivid. Makrostruktuuri tasandil on parimaks hindamisvahendiks vahendatud narratiiv, millele järgneb eelnevalt mudeldatud vahendamata narratiiv.</p><p>DOI: http://dx.doi.org/10.5128/ERYa6.17</p>
I hope that the novelty of interpretation and the new findings behind the articles included in the first issue of RRSBN will attract scholarly and public interest and give birth to fresh academic debates on the exchange of cultural values between the Romanian space and Baltic and Nordic Europe in the past and – as this new magazine shows – in the present. The new networks created between Romanian and Baltic and Nordic scholars can open new avenues of cooperation and contribute to the progress of our scholarly and public agendas and the magazine is ready to become a mirror of those developments.
<p>Keelekorpustes sisalduvat materjali on võimalik erineval moel tükeldada, andes sellega võimaluse uurida keele erinevaid tahkusid. Artiklis uurime kahte oma omadustelt väga erinevat tükeldust: teksti tükeldamist silpideks statistilise keelemudeli leidmise eesmärgil ning keele tükeldamist erinevateks allkeelteks eesmärgiga leida eesti keele põhisõnavara.</p> <p>Silpidel baseeruv statistiline keelemudel hõlmab endas 500 kõige sagedamini esinenud silpi ning on kolmetasandiline, koosnedes silpide, silbipaaride ja silbikolmikute järgnevuse sagedustabelitest. Sagedustabel on oma olemuselt maatriks, mille ridadeks on kas silbid, silbipaarid või silbikolmikud ning veergudeks silbid. Ridade ja veergude ristumispunktides on arv, mis näitab, mitu korda vastav veeru silp esines tekstikorpuses vastava reaelemendi järel.</p> <p>Eesti pseudokeele generaator on silpidel baseeruva statistilise keelemudeli rakendus. Eesti pseudokeele generaatorit kasutades on võimalik genereerida teksti, mis ei ole küll päris eesti keel, aga kahtlemata kõlab eesti keelena.</p> <p>Silpide kategoriseerimise eesmärgiks on rühmitada silbid vastavalt nende võimalikele asukohtadele sõnas. Pakume välja algoritmi silpide automaatseks rühmitamiseks kasutades silpide sagedustabelit. Näitame eksperimentaalselt kümne silbi abil, kuidas silbid jagunevad algus-, lõpu- ja kesksilpideks.</p> <p>Keelt võib tükeldada n-ö põhisõnavara sisaldavaks üldkeeleks ning erinevateks allkeelteks, mis sisaldavad vastavat oskussõnavara. Käesolevas artiklis arutleme, kas ja kuidas on käesoleval ajal defineeritud üldkeel. Ühtlasi pakume välja algoritmi sellise põhisõnavara üheseks määratlemiseks arvuti abil.</p>DOI: http://dx.doi.org/10.5128/ERYa5.17
Paralleelkorpustel ja võrreldavatel korpustel on lisaks erinevate keelte või keelevariantide kontrastiivuuringutele ka mitmeid teisi kasutusvõimalusi nii teoorias kui praktikas, mitmeid neist võimalustest ollakse alles avastamas. Üks huvitavamaid suundi on sõnastike koostamine või täiendamine tõlkevastete ekstraheerimise läbi. Püüan järgnevalt anda ülevaate senisest tööst selles valdkonnas, pidades silmas eesti keelt puudutavate praktiliste rakenduste väljatöötamise võimalust tulevikus. Samuti kirjeldan katseid esialgse lahendusena kasutada inglise-eesti ja eesti-inglise erialasõnastiku lähtematerjali genereerimiseks väheseid keeleressursse (lisaks paralleelkorpusele) vajavat vabavarana saadaval olevat tarkvara.