Artiklis uurime, kas ja mil määral saavad suured keelemudelid (SKMid) leksikograafi aidata sõnastikuseletuste loomisel ja sõnatähendus(t)e esitusel. Katsetatud SKMidest jäid lõplikku hindamisküsitlusse GPT-4o ja Gemini 1.5 Pro tähendusseletused 60 sõna kohta. Kasutatud näitetu promptimise (zero-shot) meetod võimaldas selgitada leksikograafide eelistusi ja nõudmisi seletustele ilma nende vormi ennetavalt piiramata. Tähendusseletusi hindas 21 leksikograafi.
Vastajate üldine rahulolu oli suhteliselt kõrge: leksikograafid hindasid oma töö jaoks väga kasulikuks või mõnevõrra kasulikuks 83% seletustest. Mudelite sooritus eesti keeles enamasti rahuldas vastajaid: 75% juhtudel hinnati seletuste keelt grammatiliselt korrektseks. Rahulolu semantilise esitusega oli mõnevõrra madalam: väljatoodud tähendusi peeti õigeks 56% juhtudel. Kahest SKM-ist hinnati kõrgemalt GPT-4o tähendusseletusi. Leksikograafide hinnangud varieerusid. Hinnangutele lisatud kommentaaride analüüs selgitas leksikograafide rahulolu/rahulolematuse sisemist struktuuri, millele toetudes on edaspidi võimalik luua täpsemaid prompte eri tüüpi sõnastikuseletuste tarvis.
Abstract. Maria Tuulik, Ene Vainik, Esta Prangel, Margit Langemets, Eleri Aedmaa, Kristina Koppel, Lydia Risberg: Describing senses for lexicography: how helpful are large language models? In this article, we investigate whether and to what extent large language models (LMMs) can assist lexicographers in writing definitions and presenting word meaning(s). Of the LLMs tested, the GPT-4o and Gemini 1.5 Pro meaning descriptions for 60 words were selected for the final evaluation. The zero-shot prompting method used made it possible to identify the lexicographers’ preferences and demands for the descriptions without preemptively limiting their form. The meaning descriptions were evaluated by 21 lexicographers.
The overall satisfaction of respondents was relatively high: lexicographers rated 83% of the meaning descriptions as very or somewhat useful for their work. The performance of the models in Estonian was mostly satisfactory for the respondents: in 75% of the cases, the language of the meaning descriptions was judged to be grammatically correct. Satisfaction with the semantic presentation was somewhat lower: the meanings given were considered correct in 56% of cases. Of the two LLM-s, GPT-4o’s output was rated higher. Lexicographers’ evaluations varied. The analysis of the comments accompanying the evaluations clarified the internal structure of the lexicographers’ satisfaction/dissatisfaction and will allow the findings to be used in the future to create detailed prompts providing basis for different types of dictionary definitions.
This study examines adult migrants’ situation in Finland one year after completing Integration Training, a year-long full-time labour market training. Narrative inquiry, influenced by the core story approach, is applied in analysing semi-structured interviews and questionnaires. Participants (n = 30) are clustered into nine profiles based on their work or study status and occupational orientation. In addition, the concept of investment is used in analysing the participants’ small stories within these profiles. The most participants recognise a need to improve their Finnish proficiency, but their opportunities to invest in Finnish language learning and use are often limited. Many participants compensate for the lack of Finnish learning opportunities by investing in self-study. Imagined futures as students, employees, or Finnish citizens seem to drive the investment in second language learning for most participants. The results shed light on the diversity of migrants’ life situations after Integration Training and make their challenges in second language investment visible. "Kotoutumiskoulutuksen jälkeen: variaatio profiileissa ja investointi suomeen toisena kielenä." Tässä artikkelissa tarkastellaan aikuisten Suomeen muuttaneiden (n = 30) työ- ja opiskelutilannetta sekä suomi toisena kielenä -investointia vuosi työvoimakoulutuksena järjestetyn, noin vuoden mittaisen kotoutumiskoulutuksen jälkeen. Kotoutumiskoulutuksen tavoitteena on tukea maahanmuuttajia suomen tai ruotsin kielen oppimisessa ja koulutukseen tai työelämään pääsemisessä. Aineisto on kerätty vuosina 2019–2021, ja siihen kuuluu puolistrukturoituja haastatteluja (n = 27) ja kyselylomakevastauksia (n = 3). Aineiston analysoinnin lähtökohtana oli tyyppitarinamainen tarkastelu ja osallistujat ryhmiteltiin työ- ja opiskelutilanteen sekä urasuuntautumisen mukaan, minkä tuloksena osallistujat jaettiin yhdeksään profiiliin. Lisäksi profiileittain on tarkasteltu small stories -analyysillä eli pieniä kertomuksia tutkimalla suomen kieleen investointia eli ajan ja energian käyttämistä toisen kielen oppimiseen ja käyttöön. Tulosten perusteella useimmilla osallistujilla on tarve investoida suomen kieleen ja kehittää suomen kielen taitoaan, mutta monilla on erittäin rajalliset mahdollisuudet siihen. Monet osallistujat kompensoivat suomen kielen oppimis- ja käyttämistilanteiden puutetta investoimalla nonformaalisti kotiopiskeluun. Toisaalta osalle, etenkin korkeakoulutuksessa, englannin taito on tärkeä toivotulle uralle pääsemisessä. Kuvitellut tulevaisuudet työntekijöinä, opiskelijoina tai kansalaisina näyttivät olevan useimpien investoinnin kannustimena. Vain erittäin harva oli kuitenkaan vakaassa työsuhteessa. Lisäksi monet ovat päätyneet vaihtamaan uransa suuntaa, mikä voi johtaa pääoman ja osaamisen menettämiseen. Koulutuksen kielitaitovaatimukset näyttävät vaikuttavan joidenkin kohdalla koulutuksessa eteenpäin pääsemiseen ja uran suunnan vaihtamiseen. Osallistujat ovat saaneet kotoutumiskoulutuksesta monenlaista, olennaista pääomaa, mutta monien polut työelämään näyttävät siitä huolimatta monivaiheisilta. Tämä tutkimus edistää toisen kielen alan tutkimusta tekemällä näkyväksi maahanmuuttajien toisen kielen investoinnin jännitteet sekä moninaiset, erittäin yksilölliset tilanteet, joissa maahanmuuttajat ovat kotoutumiskoulutuksen jälkeen. Tulokset myös osoittavat, että kotoutumiskoulutuksen jälkeen suomen kielen kehittämiseen ja käyttöön tarvitaan tukea vertaisilta, syntyperäisiltä puhujilta, oppilaitoksilta ja työpaikoilta.
This paper discusses comparative constructions in the Finnic languages. The main focus is on the southern Finnic languages with separate attention paid to dialect variation. By including a maximally complete microareal dataset, the article reviews already identified patterns and their spread, while also introducing some (later) developments that have received less attention or gone unnoticed. The results are viewed in the context of neighbouring noncognate contact languages (Latvian, Latgalian, and Russian); some parallels are also drawn with Lithuanian. As appears, due to being at the crossroads of Finnic and Baltic, it is in the southernmost Finnic languages where the genuine separative comparative construction meets various other patterns, including those borrowed from the Baltic languages. In general, the results enable us to shed more light on the outcomes of more ancient as well as more recent contact situations. The linguistic data originate from text collections, language corpora, example sentences in dictionaries and grammar books, and our own field work data.
Language standardization has historically been a critical area of inquiry in language policy and planning (LPP) research. This is a political matter, which contributes to “more (and hierarchical) heterogeneity” rather than linguistic homogeneity (Gal 2006: 171). The paper empirically explores extralinguistic arguments, which are used by language professionals (planners, academics, educators) in mainstream media discourse. This public discourse is initiated by the launch of an Estonian “superdictionary” in 2019 (see Tavast et al. 2020), and its public reception. By using Critical Discourse Analysis (CDA) as a method, the paper also provides insight into the discursive construction of language as such and (Standard) Estonian by different LPP actors. Above all, it aims to understand the issues of power and authority in language standardization. The discourse illustrates the paradigmatic change in standardization and lexicography: from including selected language samples to the acceptance of non-elite language variants and varieties. This change has generated a polarization of stance among language professionals, and similar discursive moves, e.g., references to the past and future dangers, metaphors and other comparisons are used.
Kokkuvõte. Kadri Koreinik: Keelevälised argumendid 21. sajandi keelekorraldusdiskursuses: „supersõnaraamat“ ülalt-alla ja alt-üles keelekorralduse vahel. Keele standardimist peetakse keelepoliitika ja -korraldusuuringute üheks keskseks huviobjektiks. Standardimine ehk normimine on poliitiline valik, mis selmet keelelist homogeensust luua, tekitab hoopis heterogeensust, mis on olemuselt hierarhiline: normikeelt kas osatakse või mitte (Gal 2006). Artiklis uuritakse keeleväliseid argumente, mida kasutavad peavoolumeedias normimise üle arutlemiseks keelega professionaalselt seotud inimesed (keelekorraldajad, -teadlased, haridustegelased). Uuritav diskursus lähtub nn sõnastikureformist ja selle retseptsioonist. Analüüsimeetodina kasutatakse kriitilist diskursusanalüüsi, mis võimaldab süvitsi uurida, kuidas avalikkuses konstrueeritakse keelega, sh eesti kirjakeelega seotud tähendusi. Lisaks aitab analüüs mõista võimu ja domineerimise küsimusi keele normimisel. Diskursuses kajastub paradigmaatiline muutus, mis väärtustab kasutus- ja korpuspõhist lähenemist leksikograafias, aga ka keele normimisel. Kuigi muutus on löönud „keeleinimesed“ kahte lehte, kasutatakse poolt- või vastuargumentides samu võtteid: viiteid autoriteetidele, keele ohustatusele, metafoore ja teisi võrdlusi.
The exemplarity of Estonia, a Baltic country whose Finnic language has gained, lost and regained official status out of diglossia several times in less than one century, is awesome, from the standpoint of sociolinguistics. Here we will highlight the « lessons » that can be learned from the choices made by of Estonia in the course contemporary history, both in the development of the Estonian language corpus -including promotion of small akin varieties and languages, as võro and mulgi or Kihnu We’ll hint at Estonian exemplarity through three prospects: (1) radical language reform, of the monolectal and artefactual type (Johannes Aavik), (2) elegantly disruptive semiotics (F.R. Kreutzwald), (3) polynomic resurgence of akin languages and dialects alongside with the official language (mulgi, võro, setu, kihnu), reversing the monolectal doctrine of the first language reform. Adaptability and reflexivity are main assets in this sociolinguistic « success story ».
International traveller and acclaimed Swedish-language author Göran Schildt sailed in the Black Sea in the summer of 1963. He was a well-read scholar with a deep interest in the Antiquity and a seasoned traveller with a vast experience of multilingual and multicultural situations. This was the first and last visit of his yacht Daphne to the Black Sea and the Eastern Bloc. Through the eyes of this keen observer, a small aperture can be detected among the bricks in the walls dividing Europe.
A window had been opened by world politicians in the Iron Curtain at the end of the 1950s. Although there were periods of high global tension, new possibilities for travel and tourism were created in some Eastern Bloc countries, among them Bulgaria and Romania. Visits by dozens of journalists, writers and artists and thousands of charter tourists from the Western Bloc over the next few decades opened up new windows to the world beyond the Iron Curtain.
Göran Schildt stands out among the Nordic cultural visitors to Bulgaria and Romania in the post-war period. His desire to get acquainted with everyday life and ordinary people, capability to see behind facades and analysing experiences could be defined as journalistic, but his travel writing went deeper. In comparison with some other writers from Finland, who visited Bulgaria or Romania during the Cold War, such as the poet Lassi Nummi or comic fiction writer Arto Paasilinna, and the Bulgarian author Yordan Radichkov who visited Sweden, Schildt’s background, interests and multilingual and multicultural strategies supported the discovery and collection of extensive information and the processing of it into a multidimensional travel book. This article discusses the journey and travel narrative of Göran Schildt from the perspective of multilingual and multicultural strategies for encountering other languages, societies and cultures, and the processing of experiences as recorded in his diary and his popular travel narrative.
The article analyses the words used for malt in Finnic dialects, taking into account their structure, etymologies, semantics and area of distribution. The words come from six different roots: variants of idu are used for malt in Karelian, Ludic, Veps and Ingrian, linnas is the singular of the Estonian and Votic equivalent, from mage come malt names in Livonian and in some Estonian dialects, mallas is the common malt name in Finnish and Ingrian, solod is used for malt in Karelian and Ludic, and suloim in Veps. Most of the Finnic malt names are formed on the basis of different loanwords, which in the donor languages also mean âsweet, tastyâ. This diversity of equivalents which are used in the group of the closely related languages for malted grain refers to language contacts and, at the same time, to quite important cultural and economic relations with neighbouring peoples.
Artefaktinimed on traditsiooniliselt liigitatud kultuurnimede alaliigiks, mis hõlmab inimese loodud rajatiste nimesid. Inimtekkeliste objektide hulk on tänapäeval aga üha suurem ja erinäolisem, eriti linlikus keskkonnas, mistõttu vajab traditsioonilise kohanimede klassifikatsiooni artefaktinimede rühma kirjeldus täpsustamist ja täiendamist. Artikkel vaatleb artefaktinimesid kolmes kasutussfääris: maapiirkonnas, linnapiirkonnas ja slängis. Ruraalsete artefaktinimede puhul on analüüsitud Harjumaa Jüri ja Kose kihelkonna kohanimistuid, urbonüümide alusandmed pärinevad KNABist ning keskenduvad suures osas Tallinna nimedele. Slänginimede puhul on esitatud valdavalt Tallinna ja Tartu näited, mis pärinevad eri aegadel valminud teadustöödest, artiklitest ning internetist.
Abstract. Tiina Laansalu, Peeter Päll, and Tõnu Tender: An attempt to describe artefact names. Artefact names have been traditionally classified as a subtype of cultural names designating names of man-made facilities. The number of human-constructed objects is growing rapidly and they are very diverse, especially in the urban environment, therefore the classical description of artefact names needs updating and elaborating. The article looks into artefact names in three domains: the rural environment, the urban environment and slang expressions. Examples of rural artefact names have been taken from the Jüri and Kose parishes in Harjumaa, urban names are based on the data from Tallinn of the Place Names Database (KNAB) of the Institute of the Estonian Language, slang names are taken from various sources covering mainly Tallinn and Tartu.
This article is concerned with comparative approaches to second language instruction and second language choices in Finland and describes the challenge of preserving Finland’s language and culture while facing the globalization process. The article discusses the success of Finnish second language learning and aims to investigate how Finnish and English as second languages are taught and learnt in Finland compared to other countries as well. The goal of this study is to discuss issues related to teacher training and its role in second- or even third language acquisition.
We articulate the following research questions: How does the English-language teaching line serve the international families? How does Finland develop successful teaching practices and what problems of implementation does it face? What are the challenges of teaching the pupils’ mother tongue and a second language (L2) (Finnish, Swedish, English, Russian etc.) at different levels of education? What are the differences between acquiring a Finnish or an international degree concerning adult education?
The methodology chosen for this article is a comparative study and it is used to showcase the differences between the Finnish and English second language instruction in Finland. In regard to the theoretical framework to second or foreign language acquisition, learning and teaching, I embrace linguistic, cognitive and sociocultural frameworks and approaches.
The paper examines a class of Estonian transitive verbs referred to as ‘partitive verbs’: verbs that appear with partitive-marked objects. This class is more heterogeneous than previously assumed. Firstly, there are verbs that cannot have total (accusative) objects. Secondly, there are verbs that can have total objects in lexically restricted combinations. Thirdly, some verbs combine freely with a boundarymarking element. Finally, there is a group of less studied verbs that normally represent unbounded situations but nevertheless allow total object marking if the context highlights the boundary of a situation or result. We clarify the conditions of partitive verbs appearing with total objects, hoping to enhance Estonian L2 instruction and lexicography.
***
"Piiride seadmisest: partitiivverbid eesti verbiklassifikatsioonides"
Artiklis vaatleme eesti keele transitiivverbide klassifikatsioonides partitiivverbideks liigitatud verbe, keskendudes nn pehmetele partitiivverbidele. Kasutusnäidetest ilmneb, et pehmete partitiivverbide näol on tegemist heterogeensema verbiklassiga, kui on eelnevate uurimuste alusel järeldatud. Täiustame seniseid klassifikatsioone eesmärgiga täpsustada verbide esitust eesti keele õppesõnaraamatuis. Eristame partitiivverbide klassi, mis tüüpjuhtudel väljendavad tulemuseta ja piiritlemata situatsioone, ent esinevad siiski ka totaalobjektiga, kui diskursuse kontekst tõstab esile situatsiooni piirid ja tulemuse.
[full article, abstract in English; abstract in Lithuanian]
A brief history of research and earlier interpretations of fortified settlements east of the Baltic Sea are provided in the first part of the article. The earlier research has resulted in the identification of the main area of the distribution of fortified settlements, the main chronology in the Late Bronze and Pre-Roman Iron Ages, and their general cultural and economic character. It has been thought that the need for protection – either because of outside danger or social tensions in society – was the main reason for the foundation of fortified sites. The second part of the article adds a new possibility of interpreting the phenomenon of fortified settlements, proceeding from ethnogenesis of the Finnic and Baltic peoples. It is argued that new material culture forms that took shape in the Late Bronze Age – including fortified settlements and find assemblages characteristic of them – derived at least partly from a new population arriving in several waves from the East-European Forest Belt.
Compounding is one of the most productive types of Livonian word formation. Compounds typically are synthetic and contain one or more modifiers, which follow the head of the compound. Most compound nouns have a singular genitive modifier. Livonian also has an important sub-group of compound nouns and adjectives, which has preserved the historical singular genitive ending *-n in modifiers. On rare occasions, the modifier can also be nominative. In such compounds, the modifier partially agrees in case with the head. An important group of Livonian compound nouns, created on the Latvian model, has declinable active present participles as modifiers. The Livonian system of compounds, just like Livonian itself, generally follows traditional Finnic compound word formation principles, but also has characteristics of compound formation typical of Latvian. Understanding the Livonian system of compounds was greatly helped by use of the Livonian written language corpus.
Kokkuvõte. Valts Ernštreits: Liitsõnade moodustamise põhimõtted liivi keeles. Liitmine on üks produktiivsemaid liivi keele sõnamoodustuse liike. Üldjuhul on liitsõnad sünteetilised, koosnevad ühest või mitmest täiendsõnast, millele järgneb põhisõna. Enamiku liitsõnadest moodustavad liitnoomenid, milles täiendsõna on valdavalt ainsuse genitiivis. Liivi keeles esineb ka oluline liitsubstantiivide ja -adjektiivide rühm, mis on säilitanud täiendsõnas ajaloolise ainsuse genitiivi lõpu *-n. Harvadel juhtudel saab liitsubstantiivides täiendsõna olla ka nominatiivis ning sellistes liitsõnades ühildub täiendsõna käänamisel osaliselt põhisõnaga. Läti keele eeskujul on liivi keeles tekkinud oluline liitnoomenite rühm, mille täiendsõnana kasutatakse tegevust tähistavat käänduvat aktiivi oleviku partitsiipi. Nii võib öelda, et liivi liitsõnasüsteemis nagu ka liivi keeles üldisemalt ilmnevad nii läänemeresoome keelte traditsioonilised liitsõnade moodustuspõhimõtted kui ka läti keelele iseloomulikud liitsõnade moodustamise jooned. Liivi keele liitsõnade süsteemist ülevaate tegemist aitas oluliselt liivi kirjakeele korpuse kasutamine.
Märksõnad: liitsõnad, keeleajalugu, keelekontaktid, liivi keel
Kubbõvõttõks. Valts Ernštreits: Ītsõnād sǟdimiz pūojmõtkõd līvõ kīels. Ītimi um ikš amā produktīvist līvõ kīel sõnādlūomiz vīțist. Ītsõnād amā jemīņ ātõ sintētizt, nēḑi vīțõb ikš agā setmiņ līekõsõnnõ, mis tagān um alīzsõnā. Amā jemīņ līvõkīels ātõ nǟdõb ītnomend, kus līekõsõnā um īdlug genitīvs. Līvõ kīelst um lieudtõb ka tǟdzi ītsubstantīvõd ja ītadjektīvõd grup, kus līekõsõnā um vȯidõn vanā genitīv lopāndõks *-n. Ōrastiz ītsubstantīvis līekõsõnā võib vȱlda ka nominatīvs ja seļļižis ītsõņši līekõsõnā ītõb nõtkīs alīzsõnāks. Lețkīel nägțõb pierrõ līvõ kīels um suggõn tǟdzi ītnomenõd grup, kus līekõsõnā um nõtkiji partitsip. Võib kītõ, ku līvõ kīel ītsõnād sistēms nemē ka līvõ kīels amnämniz ātõ lieudtõb nei vāldamiersūomõ kīeld irdizt ītsõnād lūomiz pūojmõtkõd, ku ka lețkīel ītsõnād lūomiz irdõkst. Līvõ kīel ītsõnād sistēmõ um dižānist äbțõn mȯistõ līvõ kērakīel korpus kȭlbatimi.
Courland Livonian is the only Finnic language where the habitive expressions of giving, taking, and having do not use the so-called l-cases, but instead the dative, the elative or a postposition. As the l-cases mostly only occur in a number of fossilised expressions they have received less attention in the literature. In this article we summarise the functions of the l-cases in Courland Livonian on the basis of previous research and consider their status.
Kokkuvõte. Rogier Blokland, Nobufumi Inaba: l-käänded Kuramaa liivi keeles. Kuramaa liivi keel on ainuke läänemeresoome keel, kus andmist, võtmist ja omamist väljendatakse mitte nn l-käänetega, vaid nende asemel kasutatakse daativi, elatiivi või postpositsiooni. Kuna l-käänded esinevad enamasti ainult kivinenud väljendites, on need kirjanduses vähe tähelepanu pälvinud. Käesolevas artiklis antakse ülevaade l-käänete funktsioonidest Kuramaa liivi keeles, tuginedes seejuures varasematele uurimustele.
Märksõnad: käändesüsteem, väliskohakäänded, adverbid, liivi keel
Kubbõvõttõks. Rogier Blokland, Nobufumi Inaba: l-nõtkūd Kurāmō līvõ kīelsõ. Kurāmō līvõ kēļ um āinagi vāldamiersūomõ kēļ, kus āndamiz, võtāmiz ja eņtšõn vȱidamiz pierāst äb ūot kȭlbatõd l-nõtkūd. Nänt azmõl kȭlbatõbõd datīv, elatīv agā tagāsõnā. l-nõtkūd ātõ nǟdõb set vaņši kītimižis ja sīepierāst ne äb ūotõ nei jõvīst tuņšõltõd. Sīes kēras mēg vaņțlõm l-nõtkūd ilzandõkši Kurāmō līvõ kīelsõ, tiggõs sīejūs jedmilizt tuņšlimizt allizt pǟl.
The aim of this article is to give an overview of the Livonian sound system and pronunciation. Regarding Livonian dialectal variation, the main difference is between East and West Livonian, while Central Livonian forms a transition area. The basis of the Livonian written language is the East Courland dialect. This article focuses on standard pronunciation, with some discussion of variation. Vowels and consonants are treated separately. In addition, Livonian prosodic features are discussed. Livonian stands out as being a Finnic language that has been influenced by the Baltic language, Latvian. Unlike many other Finnic languages, Livonian has voiced stops and fri catives, which can occur as long geminates. There is a large number of short and long monophthongs, diphthongs, and triphthongs in Livonian.
Kokkuvõte. Tuuli Tuisk: Liivi keele häälikusüsteemi ja häälduse põhijooned. Käesolevas artiklis antakse ülevaade liivi keele häälikusüsteemist. Kuramaa liivi murrete seisukohalt on suurim erinevus ida- ja lääneliivi vahel, samas kui keskliivi ehk Īra kujutab endast üleminekuala. Tänapäeva liivi kirja keel põhineb Kuramaa idaliivi murdel. Artiklis kirjeldatakse liivi standard hääldust, tuues paralleelselt välja ka mõned murdeerinevused. Vokaale ja konsonante kirjeldatakse eraldi. Lisaks antakse ülevaade liivi prosoodiasüsteemist. Liivi keel on läänemeresoome keelte seas mõneti ainulaadses olukorras, kuna keeles on mõjutusi balti keelte hulka kuuluvast läti keelest. Erinevalt teistest läänemeresoome keeltest esinevad liivi keeles helilised klusiilid ja frikatiivid, mis võivad ilmneda ka pikkade geminaatidena. Samuti on liivi keel huvitav lühikeste ja pikkade monoftongide, diftongide ja triftongide rohkuse poolest.
Märksõnad: konsonandid, vokaalid, toon, prosoodia, liivi keel
Kubbõvõttõks. Tuuli Tuisk: Līvõ kīel kilūd sistēm ja īeldõm pǟummitõd. Sīe kēra võttõksõks um iļļõvaņtļimi līvõ kīel kilūd sistēmst ja īeldõmst. Kurmǭ līvõ mūrdõd sūŗimi vait um um idā- ja lǟndlīvõd vail, sidāmi jag agā Īra um iļlǟdõb murd. Tämpiz līvõ kērakīel pūojõks um idālivõ murd. Kēras sǭb vaņțõltõd līvõ kīel standardīeltõmi, paralel ulzõ tūodsõ ka mingizt murdvaitõd. Īžkillijid ja īņõzkillijid sōbõd vaņtõltõd īžkiz. Vel sǭb vaņțõltõd līvõ kīel prozodij sistēmõ. Līvõ kēļ um vāldamiersūomõ kīeld siegās eņtšvīți, ku kīelsõ um mȯjtõkši lețkīelstõ. Tuoistiz ku sūrs jags vāldamiersūomõ kēļši, līvõ kīelsõ ātõ īelkõks vizād ja ȭrdõd īņõzkillijid, mis võibõd jeddõ tūlda ka kui pitkād kǭdkõrdizt kilūd. Līvõ kīelsõ um ka pǟgiņ lītiži ja pitkīdi īdkõrdiži, kǭdkõrdiži ja kuolmkõrdiži īžkiļļijidi.
The article discusses pseudo-linguistic theories about the kinship of the Estonian language published since the 1920s. The author describes these theories, pointing to their characteristic features and causes of origin, and then proceeds to give an overview of the non-scientific theories of the kinship of the Estonian language devised by Henrik Juhankatti, Arthur Gleye, Edgar Valter Saks, Jüri Härmatare and Oskar-Adolf Põldemaa. All the authors, none of whom are linguists, attach great importance to the Estonian language (resp. Baltic-Finnic languages) in the past, about which there are no corresponding data. They also connect the Estonian language (resp. Baltic-Finnic languages) to the old languages of culture (e.g. Etruscan). These theories have deserved much criticism and they have even been regarded as adverse. The author reaches the conclusion that pseudo-linguistic theories are not necessarily detrimental, but should rather be treated as folkloric manifestations deserving to be studied.
Artiklis kirjeldatakse 20. sajandi teise poole eesti ilukirjanduskeele kasutusmustreid, mis näitavad, kuidas emakeelekõneleja eelistab oma mõtteid kirjalikult väljendada. Uurimisaines on saadud Tartu Ülikooli pindsüntaktiliselt märgendatud ja ühtlustatud ilukirjanduskorpusest. Rakendatud on klasteranalüüsi, mis toob tekstivalimis sageduse alusel esile ühesuguseid morfo- ja süntaksimärgendite lineaarseid järgnevusi. Valitud on trigrammid, mis esinesid korpuses kaks ja enam korda.
Keelekasutuse üldised mustrid on välja toodud trigrammide esikomponendi sõnaliigilise kuuluvuse järgi. Nii tulevad esile morfoloogilised klassid ja alamklassid, mis moodustuvad ühise algus- ja lõpukomponendiga sõnaliigijärjenditest. Iga alamklass hõlmab morfoloogilisi klastreid, kuhu trigrammid koonduvad keskmise komponendi sõnaliigi varieerumise alusel. Morfosüntaktilise trigrammi moodustavad sõnajärjendid, mille komponendid kattuvad nii sõnaliigi ja vormi kui ka süntaktilise funktsiooni poolest. Morfoloogiliste klasside, alamklasside, klastrite ja morfosüntaktiliste trigrammide hierarhia toob esile keelekasutuse üldised tendentsid ja morfosüntaktilise ning leksikaalse varieerumise piirid.
Artikkel käsitleb Uue Testamendi eesti keelde tõlkimise probleeme. Paralleelkirjakohtades Mt 10,38 ja Lk 14,27 on Jeesuse ütlus, mis koosneb kolmest osalausest. Neist esimene ja viimane on eitavad, kuid eestikeelses tõlkes on eitatud ka teist osalauset. Selline lisaeitus leidub juba 1686. aastal ilmunud „Wastses Testamendis”. Uue Testamendi esimesed eestikeelsed tõlked on teinud saksa soost pastorid, kellel oli raskusi eituste edasiandmisel saksa keele omast erineva lausestruktuuriga eesti keeles. Kasutades aastatest 1680–1705 pärinevate tõlkekäsikirjade trükis avaldatud tekste, on artiklis vaatluse alla võetud valik eitusi sisaldavaid Luuka evangeeliumi salme. Siinne uurimus lubab oletada, et Mt 10,38 ja Lk 14,27 tekstides oleva lisaeituse puhul on tegemist tõlkeeksitusega, mis on hilisemate redigeerimiste ja osalt uuesti tõlkimiste käigus jäänud märkamata.
For centuries remained questionable translation of Matthew 10:38 and Luke 14:27. Current article deals with the problems in translating New Testament into Estonian language. In parallel passages Matthew 10:38 and Luke 14:27 there is a saying of Jesus that consists of two conditions and one statement. First condition is negation, second condition is affirmation and conclusion is once again negation. In Estonian translation both conditions are negations. This extra negation is found already in “Wastne Testament” that was published in year 1686. The first translations of New Testament were created by German origin pastors who had trouble with different rules of negation in Estonian language. Print published manuscripts of Gospel of Luke’s translations from 1680–1705 were used for composing this article. This article suggests that additional negation in translation of Matthew 10:38 and Luke 14:27 is translation mistake that remained unnoticed during later revisions and partial retranslation.
Artikkel käsitleb Salomo Heinrich Vestringi eesti-saksa sõnaraamatut „Lexicon Esthonico Germanicum”, mis on koostatud 18. sajandi alguses ja ilmus trükituna esmakordselt alles 1998. aastal. Vestring sündis Pärnus ja töötas enamiku oma elust seal pastorina. Sellepärast on ootuspärane, et sõnaraamat kajastab suuresti tollast Pärnu ümbruse ja laiemalt Edela-Eesti keelepruuki. Artiklis käsitletaksegi sõnaraamatus esivaid Edela-Eesti kohanimesid, muud sõnavara ning fonoloogilisi ja morfoloogilisi erijooni. Ilmneb, et suurel osal sellest sõnavarast ja grammatilistest erijoontest on vasted ka liivi keeles, eriti Põhja-Lätis kõneldud Salatsi liivi keeles. Vestringi esitatud ainesest tuleb esile selliseidki keelejooni, mis on hiljem tuntud üksnes liivi keelest. See annab alust arvata, et kunagi on Edela-Eesti murded olnud liivi keelele veel lähedasemad kui 20. sajandil, ning toetab seisukohta, et Edela-Eesti murded ja liivi keel on varem moodustanud ühtse edelaläänemeresoome murdekontiinumi.
South-western Estonian places and language in Salomo Heinrich Vestring’s dictionary. The article concerns the Estonian- German dictionary „Lexicon Esthonico Germanicum” by Salomo Heinrich Vestring which was compiled in early 18th century and first published in 1998. Vestring was born in Pärnu and spent most of his life working there as a pastor. Therefore it is not surprising that the dictionary largely reflects contemporary language use of Pärnu area and south-western Estonia in general. The article discusses south-western Estonian place names, other vocabulary and characteristic phonological and morphological features occurring in the dictionary. It appears that a large part of the vocabulary and characteristic features of grammar have cognates in Livonian, particularly in Salaca Livonian spoken in northern Latvia. Vestring’s material even includes language features that are later only known to exist in Livonian. This gives a reason to believe that south-western Estonian dialects have earlier been closer to Livonian than in the 20th century and supports the view that south-western Estonian dialects and Livonian used to form a single south-western Finnic dialect continuum.
This article presents the results of research on how Swedish-speaking students learning Finnish as a foreign language at the beginners’ level use the Finnish local cases in their writing. The research is based on the Swedish subcorpus of a larger electronic corpus entitled the International Corpus of Learner Finnish. At the time the survey work was conducted, the subcorpus contained 43 496 words. To find all occurrences of the six local cases, the corpus was analysed using a concord-programme as a tool. By inputting the case suffixes, e.g. the inessive suffixes ssa/sa and ssä/sä, as keywords, the programme found both the correct local case forms and the wrong ones.
<p>Verbi ajavormide kasutamine on üks grammatika valdkondadest, mis pakub jätkuvalt huvi teise keele omandamise uurijatele.<strong> </strong>Artiklis on vaatluse all grammatilise sobivuse hindamise testi tulemused, milles võrreldakse 96 vene ja 100 eesti emakeelega üliõpilase valikuid ülesandes, kus tuli hinnata oleviku ja kolme mineviku ajavormi sobivust eestikeelsesse lausesse skaalal <em>sobib täpselt / sobib samuti / ei sobi</em>. Kogutud andmeid on töödeldud SPSS-programmi abil ning statistiliste testide tulemuste põhjal selgitatud välja erinevused keelejuhtide rühmade vahel. Olulised erinevused kahe rühma vahel ilmnesid täis- ja enneminevikulise verbi sobivusele antud hinnangute vahel, kuid oleviku ja lihtmineviku sobivust on vene keelejuhid hinnanud eesti keelejuhtidega suhteliselt sarnaselt.</p><p><img src="/ajakirjad/public/site/images/mariamaren/citation_linking_graphic_12x54_white1.png" alt="" /> http://dx.doi.org/10.5128/ERYa7.06</p>