In Forest Enets conditional constructions, the protasis clause is typically headed by a conditional converb. The conditional converb of the verb man- ‘say’ also serves as a conditional marker in the form mab or mabut, which is typically used along with the lexical predicate in a finite form. This corpus-based study aims to explore the properties of the marker mab(ut). I analyse the differences in its use by Forest Enets speakers of two generations and propose a scenario for the development of this marker. I examine its distribution with respect to phonological form, possessive marking, and position in the clause, as well as the aspectual properties of the constructions in which it features. The proposed source of the marker is a construction with the meaning ‘you might say’, which originally introduced an event in the following clause as a potential example and later developed into a clause-connecting particle.
Kokkuvõte. Maria Ovsjannikova: Konditsionaalne konverbivorm tegusõnast ‘ütlema’ kui tingimuslik marker metsaeenetsi keeles. Metsaeenetsi keeles on tingimuslikes konstruktsioonides esineva tingimuslause peasõnaks harilikult konditsionaalne konverb. Tegusõna man- ‘ütlema’ konditsionaalne konverb võib konditsionaalse markerina esineda ka kujudel mab või mabut, mida kasutatakse tüüpiliselt koos leksikaalse öeldisverbi finiitse vormiga. Siinne korpuspõhine uuring keskendub markeri mab(ut) omadustele. Analüüsin selle markeri kasutuserinevusi kahe põlvkonna metsaeenetsi keele rääkijate vahel ja pakun välja selle markeri võimaliku arengutee. Uurin markeri distributsiooni selle järgi, mis on tema fonoloogiline vorm, possessiivne markeering, ning positsioon osalauses, ka uurin nende konstruktsioonide aspektilisi omadusi. Mainitud markeri arvatav allikas on konstruktsioon tähendusega ‘võib öelda’, mis on algselt sisse juhatanud järgnevas osalauses esinevat olukorda kui potentsiaalset näidet, ja mis on hiljem arenenud osalauseid ühendavaks partikliks.
Relying on Language Management Theory, the paper presents the use of corpus data in language consulting through the work of the Language Consulting Service (LCS) of the HUN-REN Hungarian Research Centre for Linguistics. In the development of language advice, it is essential to take into account the linguistic background, to apply a data-driven approach and, in some cases, to provide access to linguistic data related to specific language problems. The research is based on the LCS database of approximately 10,000 emails, and examines questions whose answering by language consultants was informed by a corpus-based investigation (124 inquiries). The results show that the use of corpus query interfaces is wellsuited for answering complex linguistic questions and for describing the usage of particular expressions. On the other hand, corpus data are rarely needed for answering questions on orthography, which constitute the bulk of inquiries that the LCS receives. In answering spelling questions, the basic aim is to communicate the spelling norm, thus the examination of usage is only necessary when spelling codification is absent or inconsistent. The paper presents a case study on a specific language use issue from the database, highlighting in detail the strategy used in the development of language advice, with a particular focus on the appropriate use of corpus query interfaces.
Kokkuvõte. Zsófia Ludányi: Korpuste roll HUN-REN Ungari keeleteaduse uurimiskeskuse keelenõustamisteenistuse töös. Keelekorraldusteooriale tuginedes tutvustab artikkel korpusandmete kasutamist keelenõustamisel Ungari Keeleteaduse Uurimiskeskuse HUN-REN keelenõustamisteenistuse (LCS) tegevuse näitel. Keelenõuteenuse arendamisel on oluline arvestada keeleteadusliku taustaga, rakendada andmepõhist lähenemist ning teatud juhtudel võimaldada juurdepääs konkreetsete keeleprobleemide lahendamiseks vajalikele keeleandmetele. Uuring põhineb LCS-i ligikaudu 10 000 e-kirjast koosneval andmebaasil ning analüüsib küsimusi, millele vastamisel keelenõustajad kasutasid korpuspõhiseid meetodeid (124 päringut). Tulemused näitavad, et korpusepäringute kasutamine on tõhus keeruliste keeleküsimuste lahendamisel ja spetsiifiliste väljendite kasutuse kirjeldamisel. Samas on korpusandmete kasutamine harva vajalik ortograafiaga seotud küsimuste puhul, mis moodustavad suure osa LCS-ile esitatavatest päringutest. Õigekirjaküsimustele vastamisel on peamine eesmärk edastada kehtiv õigekirjareegel, seega on kasutusuuringud vajalikud vaid siis, kui õigekirjareegel puudub või on ebajärjekindel. Artiklis tuuakse näitena välja juhtumiuuring ühest konkreetsest keelekasutusprobleemist andmebaasis, kirjeldades detailselt keelenõuannete väljatöötamiseks kasutatud strateegiat, keskendudes eriti korpusepäringute asjakohasele kasutamisele.
The aim of this research was to find out how differences in Chinese and Estonian spatial language influence the way Chinese L1 speakers acquire the Estonian system of expressing static spatial relations. For this purpose, a picture description task was carried out by 22 native Chinese speakers.
The main finding was that the Chinese L1 learners of Estonian did not use support through attachment relation (expressed by the postposition küljes) or support by the tip relation (expressed by the postposition otsas) almost at all. Instead, they used simple support relations (expressed by the adessive case or the postposition peal) similarly to their native language, which was in stark contrast with the native Estonian usage. Expressing containment relations did not pose such a problem to Chinese learners of Estonian.
Another important finding was that Chinese learners of Estonian had a higher probability of using native-like logic in Estonian in choosing between support and containment relations while describing the pictures when they used case suffixes and a lower probability when they used adpositions.
***
Kuidas hiina emakeelega õppurid väljendavad eesti keele staatilisi kohasuhteid?
Artikli eesmärk oli uurida, kuidas hiina ja eesti keele vahelised erinevused staatiliste kohasuhete kirjeldamisel mõjutavad hiina emakeelega õppurite staatiliste kohasuhete väljendamist eesti keeles. Eeldati, et hiina emakeelega eesti keele õppurite eesti keele kohasõnade ja -käänete kasutust mõjutab see, et 1) hiina keeles on domineeriv kohasuhete väljendamine toetamissuhte kaudu ning kohasuhteid väljendatakse postpositsioonidega; 2) hiina keeles väljendatakse eri tüüpi toetamissuhteid samade väljendusvahenditega. Hüpoteesi kontrollimiseks vajalike andmete kogumiseks kasutati pildi kirjeldamise ülesannet, mille käigus 22 hiina emakeelega eesti keele õppurit kirjeldasid Bowermani ja Pedersoni (1992) staatiliste kohasuhete pildiseeria 39 pilti.
Esiteks eeldati, et hiina keele mõju väljendub selles, et hiina emakeelega eesti keele õppurid kasutavad eesti keeles kõige rohkem postpositsioone, mis väljendavad lihtsat, ilma täpsema liigenduseta, toetamissuhet. Sealjuures peaks kõige rohkem kasutatavaks kaassõnaks olema postpositsioon peal, kuna selle hiinakeelset vastet 上 shang ’peal, -l’ kasutatakse hiina keeles toetamissuhete väljendamiseks väga palju. Andmete analüüsil selgus, et see eeldus peab paika, kuna katseisikud tõepoolest ülekasutasid toetamissuhte väljendusvahendeid (adessiiv, peal) staatiliste kohasuhete kirjeldamisel. Samuti puudusid pea täielikult teist tüüpi toetamissuhete väljendusvahendid, nagu postpositsioon küljes (toetamine kinnitumise kaudu) või postpositsioon otsas (toetamine kinnitamise kaudu objekti tipuossa). Postpositsioon peal oli tõepoolest kõige rohkem kasutatud kaassõna (kuid mitte kõige rohkem kasutatud kohaväljend).
Teiseks eeldati, et käänded peaksid olema hiina emakeelega eesti keele õppurite poolt pigem alakasutatud, kuna hiina keeles käänded puuduvad. Eriti peaksid alakasutatud olema need käänded, millega väljendatakse seesolemise suhet, kuna hiina keeles väljendatakse seesolemissuhtega väga väheseid kohasuhteid. Sealjuures peaks kohasuhte väljendamine hiina emakeelega eesti keele õppuritel analoogia tõttu hiina keelega võtma vähem aega siis, kui hiina ja eesti keeles on kohasuhte liik sama. See eeldus ei pidanud paika, kuna tegelikult võis täheldada hoopiski käänete (eriti adessiivi) ülekasutust ning pikemat vastamise aega, kui hiina ja eesti keele kohasuhte liik langes kokku.
Tiit Hennoste, Piret Upser, Andriela Rääbis
et al.
Artikkel annab ülevaate Tartu ülikooli suulise ja arvutisuhtluse laboris loodud interaktiivse õpiprogrammi prooviversioonist, mis on mõeldud hädaabikõnedes esinevate suhtlusprobleemide lahendamise harjutamiseks ja oma oskuste testimiseks. Õpiprogramm sobib nii töötavatele päästekorraldajatele kui ka Sisekaitseakadeemia päästekorraldaja eriala õppuritele. Õpiprogrammi harjutused toetuvad tegelike hädaabikõnede mikroanalüüsile. Programm toimib Moodle’i keskkonnas ja on mõeldud iseseisvaks harjutamiseks. Artiklis antakse ülevaade õpiprogrammi olemusest, väljatöötamisest ja selle käigus tekkinud probleemidest.
***
Trial version of interactive training program for emergency dispatchers
The paper gives an overview of a trial version of an interactive training program that is meant for practicing solving interactional problems arising in Estonian emergency calls. The training program is developed by the Laboratory of Spoken and Computer Mediated Communication at the University of Tartu. The training program is suitable for both skilled dispatchers (call-takers) at the Estonian Emergency Response Centre as well as for emergency response trainees at the Estonian Academy of Security Sciences. The tasks of the training program are based on the results of sequential analysis of actual emergency calls. The program is based in Moodle and is meant for independent practicing. The paper gives an overview of the training program, the development process, and the problems that occurred during it.
This study aimed to describe the development of reading fluency and accuracy of Estonian students throughout an academic year. The longitudinal study assessed the reading skills of 112 students two times: in the winter of their third grade and the winter of their fourth grade. Three reading subtasks were used: connected text, word list and pseudo-word list. We found that reading fluency and accuracy developed significantly during the academic year, but the differences in the results of weaker and more skilled students were large. The average level of accuracy in reading was very high, while the reading errors that emerged were predominantly qualitative. However, the proportion of quantitative reading errors increased significantly when reading pseudo-words
***
Eesti õpilaste lugemisoskuse areng ning lugemisvead: kirjeldav uuring transparentse ortograafiaga keeles
Uuringu eesmärk oli kirjeldada eesti õpilaste lugemise ladususe ja õigsuse arengut ühe õppeaasta vältel. Õpilaste lugemise ladususe ja õigsuse taset hinnati kahel korral: 3. ja 4. klassi talvel. Mõlemal korral kasutati hindamiseks kolme testi: sidusat teksti, sõnade loendit ja pseudosõnade loendit. Selgus, et õpilaste lugemise ladusus ja õigsus arenesid ühe õppeaasta jooksul oluliselt. Enamik 4. klassi õpilasi luges ladusalt ja valdavalt ilma vigadeta, õigesti loeti keskmiselt umbes 95% sõnadest. Kuigi märgatavalt arenes ka nõrgemate lugemisoskustega õpilaste lugemise ladusus ja õigsus, oli 4. klassis siiski umbes 8% õpilasi, kelle lugemistehnilist oskuste tase oli väga madal. Samuti selgus, et nõrgemate ja oskuslikumate lugejate lugemise ladususe ja õigsuse näitajad erinesid väga suurel määral. Lugemisvigadest moodustasid enamuse kvalitatiivsed vead, kuid kvantitatiivsete vigade osakaal tõusis märgatavalt pseudosõnade lugemisel. Kokkuvõttes viitavad uuringu tulemused mõnele olulisele kitsaskohale lugema õpetamise valdkonnas. Esiteks, neljandates klassides leidub mitmeid õpilasi, kelle lugemistehniliste oskuste tase ei vasta õppekavas seatud nõudmistele ning see omakorda võib raskendada nende toimetulekut teises kooliastmes. Teiseks, õpilaste lugemisoskuse suur varieeruvus seab väljakutseid õpetajale – kuidas valida lugemistekste, mis oma raskustasemelt oleksid õpilastele arendavad. Seejuures tuleb meeles pidada, et õpetaja ülesandeks on toetada nii nõrgemate, keskmiste kui ka oskuslike lugejate arengut.
Valts Ernštreits, Mark Fišel, Matīss Rikters
et al.
This article describes linguistic collections of Livonian, development of digital resources, and their usage. The main motivation is to ensure the accessibility of Livonian intangible cultural heritage and linguistic materials for the Livonian and research communities as well as using digital technologies for the purpose of ensuring accessibility and making creation of resources more efficient. This paper also discusses digital technologies and tools needed by the Livonian community and researchers as well as challenges deriving from work with limited resources. A separate section discusses possibilities for adopting language technologies for low-resource languages based on the experiment of building a machine translation module for Livonian.
Kokkuvõte. Valts Ernštreits, Mark Fišel, Matīss Rikters, Marili Tomingas, Tuuli Tuisk: Keeleressursid ja -vahendid liivi keele jaoks. Käesolev artikkel annab ülevaate liivi keelekogudest, digitaalsete ressursside arendamisest liivi keele jaoks ja nende kasutamisest, et tagada liivi vaimse kultuuripärandi ja keeleliste materjalide kättesaadavus nii liivi kogukonnale kui ka laiemale teadlaskonnale. Samuti on digitehnoloogia kasutamise eesmärgiks tagada parem ligipääs allikatele ning muuta liivi keele jaoks vajalike ressursside loomine tõhusamaks. Artiklis käsitletakse liivlaste kogukonnale ja teadlastele vajalikke digitehnoloogiaid ja vahendeid ning piiratud ressurssidega tööst tulenevaid väljakutseid. Eraldi alapeatükis analüüsitakse vähese ressursiga keelte keeletehnoloogia kasutuselevõttu, tuginedes liivi masintõlke katsetamisele.
Kubbõvõttõks. Valts Ernštreits, Mark Fišel, Matīss Rikters, Marili Tomingas, Tuuli Tuisk: Resursõd ja vaindõkst līvõ kīel pierāst. Kēra tǟmikšõb iļvaņtlimiz iļ līvõ kīel kubūd, līvõ kīel pierāst lūodõd digitālizt resursõd, nänt kazāntimiz ja kȭlbatimiz, višīņtõs līvõd vaimlizt kultūr pierāndõkst ja tarmõs võimiži päzzõ kīel materjalõd jūrõ līvliztõn eņtšõdõn ja ka tuņšlijiztõn. Digitālizt tehnolōgijd kazāntimiz merk um ka parāntõ ovātõd kȭlbatimiz võimiži ja tīedõ līvõ kīel pierāst vajāglizt resursõd lūomiz jo kievāmõks. Kēra nīžõb iļ digitālizt tehnologijd ja vaindõkst, mis ātõ tārpalizt līvõd ja tuņšlijizt pierāst, ja iļ problēmõd, mis suggõbõd piškīzt resursõdõks jelāmizõst. Īžki kabāl um pivāstõd kīel tehnologijd kȭlbatimizõn piškīzt resursõdõks kīeld pierāst – sīesõ alīzõks um kȭlbatõd līvõ kīel mašīntulkõm lūomiz nägțõb.
Abstract. This article provides an empirical, usage-based account of the different aspects of morphological productivity of three Estonian deverbal suffixes: -mine, -us, and -ja, in five different registers. The fundamental quantitative measures developed by Baayen (1989, 1992, 1993) and his colleagues are applied to relatively small corpus samples in order to test how well these measures conform to the linguist’s intuition about the productivity of the derivation patterns under different communicative settings. The results suggest that while the sample size does affect the reliability of the results, the measures prove a useful approximation of productivity in different registers, even for samples with low token counts.
Kokkuvõte. Maarja-Liisa Pilvik: Eesti keele deverbaalsufiksite -mine, -us ja -ja produktiivsuse võrdlus viies registris: kvantitatiivne kasutuspõhine lähenemine. Artikkel annab empiirilise, kasutuspõhise ülevaate kolme eesti keele deverbaalsufiksi – -mine, -us ja -ja – produktiivsusest viies eesti keele registris. Produktiivsuse eri aspekte näitlikustavad kvantitatiivsed mõõdikud (Baayen 1989, 1992, 1993), mis on leidnud morfoloogilise produktiivsuse uurimustes laialdast kasutust. Analüüsi tulemused näitavad, et selleks uurimuses kasutatud valimi võrdlemisi väike maht mõjutab mõnevõrra mõõdikute tõlgendamist ning nende usaldusväärsust. Samas haakuvad kvantitatiivse analüüsi tulemused hästi keeleteadlase intuitsiooniga ning kasutatud morfoloogilise produktiivsuse mõõdikud võivad seega olla eri registrite empiiriliseks võrdlemiseks kasulikud isegi siis, kui valimid on korpuslingvistilises mõistes väikesed.
In the study, we examined the production of Estonian vowel categories by second language (L2) speakers of Estonian (native language Finnish) and compared them to those of native Estonian (L1) speakers. The vowel systems of the two languages are very similar: all eight Finnish vowels have close counterparts in Estonian, though Estonian has one more vowel category. The vowels for acoustic analysis were extracted from the target words embedded in sentences read by both L1 and L2 informants. The results showed that using the native Finnish vowel patterns for the Estonian counterparts has been a successful strategy – due to phonetic similarity of the shared vowels in the two languages, the L2 vowels assimilate well to Finnish L1 vowel categories. The L2 learners have acquired proper tongue position for the new vowel category /õ/ in tongue height and in front-back dimension, but deviate from the L1 speakers in use of the lip rounding gesture.
Kokkuvõte. Einar Meister ja Lya Meister: Eesti vokaalid soome emakeelega keelejuhtide häälduses. Artiklis uuriti soome emakeelega keelejuhtide eesti vokaalide hääldust ja võrreldi seda eesti emakeelega keelejuhtide hääldusega. Eesti ja soome vokaalisüsteemid on väga sarnased – kõigil soome vokaalidel on eesti keeles foneetiliselt lähedane vaste. Eesti keeles on lisaks veel üks vokaalikategooria, s.o ümardamata keskkõrge tagavokaal /õ/. Uuringus kasutati eesti ja soome emakeelega keelejuhtide loetud samu lauseid, vokaalide akustiliseks analüüsiks eraldati neist rõhulised vokaalid. Kõigi vokaalide puhul leiti kolme formandi sagedused, millest esimene (F1) on seotud keele kõrgusega, teine (F2) keele ees-tagapoolsusega ja kolmas (F3) huulte ümardatusega. Tulemused näitasid, et (1) tänu soome vokaalide foneetilisele sarnasusele vastavate eesti vokaalidega oli soome emakeelega kõnelejate eesti vokaalide hääldus lähedane eesti emakeelega keelejuhtidele; (2) on omandatud küll /õ/-vokaali hääldusasend nii keele kõrguse (F1) kui ka ees-tagapoolsuse (F2) teljel, kuid F3 väärtuste põhjal paigutub soomlaste hääldatud /õ/ ümarate vokaalide rühma.
Märksõnad: eesti keel, soome keel, L2, vokaalide hääldus, akustiline analüüs
Demokraatlike riikide haridus- ja lõimumispoliitika üks keskseid küsimusi on muu emakeelega õpilaste riigikeeleõppe korraldus ja tulemuslikkus. Keeleoskus aitab mõista ja osaleda enamuskeelses kultuuri- ja meediaruumis, avab uksed õpinguteks, tööturule ning ühiskonnaellu.
Artiklis võetakse vaatluse alla riigikeele õppega seotud küsimused põhikooliõpilaste pilgu läbi Eestis ja Soomes. Keskmiselt saavutab soome keelt teise keelena kõnelev õpilane põhikooli lõpus soome keele B1-taseme eksamil 87%, ületades Eesti põhikoolis saavutatud 64,8%. Eesti muukeelsete noorte kohati vajaka jääv eesti keele oskus, aga ka keelekeskkondade struktuur seab riigikeele kasutamisele piirid. Kvalitatiivsete andmete näitel otsime vastust küsimusele, millised ühisjooned ja lahknevused nähtuvad Soome ja Eesti muu emakeelega noorte argumentatsioonis riigikeele oskuse, kasutamise ja väärtustamise teemadel. Artikli eelkäijad on autorite riigikeeleõppe uuringud (Klaas-Lang jt 2014; 2015) ning ühisartikkel (Klaas-Lang & Praakli 2015). Artikkel kuulub teise keele omandamise uurimise valdkonda.
***
"The similarities and differences between young non-native speakers’ skills, use and valuing of the official language in Finland and Estonia"
In Finland, the average score of a non-native Finnish speaker on a B1-level Finnish test at the end of basic school is 87%, exceeding the 64.8% achieved in Estonia. In Estonia, the students’ insufficient Estonian skills and the structure of the linguistic environment limit the use of the official language. On the example of qualitative data, we aim to identify the similarities and differences between young non-native speakers’ skills, use and valuing of the official language in Finland and Estonia while placing the topic in the wider context of language learning.
The research is based on textual data from semi-structured group interviews which were analyzed and interpreted using content analysis. The interviewees were 9th grade students of general education schools from Estonia and Finland. Eight 90-minute interviews in Russian with a total of 111 students were conducted in Russian-language basic schools in Estonia; in Finland, three interviews with a total duration of 135 minutes were conducted with 15 native Estonian-speaking 9th grade students from a basic school in the capital area. Observational data from fieldwork in Estonia and Finland (class observations, participant observations, conversations and interviews with teachers and school administration) was used as secondary data.
This paper is an intragenetic typological study of participial systems in Uralic languages, a family demonstrating a significant degree of variation in this domain. The classification of participial forms is based primarily on two parameters, participial orientation, or relativizing capacity, and tense-aspect-modality (TAM). The sample comprises ten languages, and the data comes from descriptive studies as well as from native speakers and language experts. The study shows that participial systems in Uralic languages fall into three major groups, namely languages with inherently oriented participles, languages with contextually oriented participles, and languages featuring a combination of these participial types. The geographical distribution of participial systems shows strong areal tendencies resulting from language contact. For several centuries, western Uralic languages (e.g. Finnish and Hungarian) have been influenced by Slavic, Germanic and Baltic varieties, while eastern Uralic languages (e.g. Tundra Nenets and Khanty) historically form a linguistic area with northern Eurasian languages, such as Turkic and Yeniseian. As a result, the western varieties belong to the Standard Average European type with respect to participial properties, while the eastern ones make use of prenominal participial relative clauses, which are a well-known areal feature in North Asia. It is also noteworthy that Uralic languages do not show any clear matter borrowing in participial forms, so it is rather the pattern that is transmitted via contact.
Аннотация. Ксения Шагал: Системы причастий в уральских языках: предварительный обзор. Данная статья представляет собой внутригенетическое типологическое исследование систем причастий в уральской языковой семье, которая отличается заметным разнообразием в этой области. Предлагаемая классификация причастных форм основана на двух основных параметрах: ориентации причастий и их видо-временных характеристиках. Изучаемая выборка включает в себя десять языков. Данные были получены в ходе работы с языковыми описаниями и носителями отдельных языков. Исследование показывает, что системы причастий в уральских языках делятся на три основных типа: системы причастий с внутренней ориентацией, системы причастий с контекстной ориентацией, а также системы, содержащие оба типа причастных форм. В географическом распространении различных систем прослеживаются четкие ареальные тенденции, являющиеся результатом языковых контактов. На протяжении нескольких веков западные уральские языки (например, финский и венгерский) испытывали влияние славянских, германских и балтийских языков, а восточные представители уральской семьи (например, тундровый ненецкий и хантыйский) исторически входят в один языковой ареал с тюркскими и енисейскими языками, распространенными в Сибири. В результате в отношении причастий западные уральские языки можно считать языками среднеевропейского стандарта (Standard Average European), восточные же активно используют преноминальные причастные обороты, характерные для языков Сибири и Дальнего Востока. Примечательно также, что уральские языки не заимствуют сегментного материала для образования причастий, так что рассматриваемая ситуация представляет собой пример заимствования модели (pattern-borrowing), а не формы (matter-borrowing).
Ключевые слова: Уральские языки, причастия, относительные предложения, языковые контакты, ареальная лингвистика
Kokkuvõte. Ksenia Shagal: Ülevaade partitsiibisüsteemidest Uurali keeltes. Siinne artikkel on intrageneetiline tüpoloogiline uurimus partitsiibisüsteemidest Uurali keeltes – keelkonnas, mis näitab vastavas domeenis olulist varieeruvust. Partitsiibivormide klassifikatsioon põhineb peamiselt kahel parameetril: partitsiibi orientatsioon või relativiseerimise võimalus ja aeg-aspekt-modaalsus (tense-aspect-modality, TAM). Valim koosneb kümnest keelest, andmestik pärineb deskriptiivsetest uurimustest kui ka emakeelsetelt kõnelejatelt ja keele ekspertidelt. Uurimusest selgub, et Uurali keelte partitsiibisüsteemid võib jagada kolme peamisesse gruppi: sisemiselt orienteeritud partitsiipidega keeled, kontekstuaalselt orienteeritud partitsiipidega keeled ja nende kahe kombinatsiooni kasutavad keeled. Partitsiibisüsteemide piirkondlik jaotumus näitab tugevaid areaalseid tendentse, mis tulenevad keelekontaktidest. Sajandeid on Lääne-Uurali keeled (nt soome ja ungari) olnud mõjutatud slaavi, germaani ja balti keelekujudest, kuid Ida-Uurali keeled (nt tundraneenetsi ja handi) on ajalooliselt moodustanud keelelise areaali Põhja-Euraasia keeltega, nagu turgi ja jenissei. Selle tulemusena kuuluvad partitsiipseid omadusi ilmutavad läänepoolsed keelekujud Euroopa keskmise standardi (Standard Average European, SAE) hulka, idapoolsed keeled aga kasutavad prenominaalseid relatiivlaused, mis on tuntud areaalne joon Põhja-Aasias. On tähelepanuvääre, et Uurali keeltes esinevad partitsiibivormid ei näita selgeid märke vormiainese laenamisest, mis viitab sellele, et kontakti tulemusel kantakse üle pigem struktuurimall.
Märksõnad: Uurali keeled, partitsiibid, relatiivlaused, keelekontakt, areaalne keeleteadus
The article is devoted to the problem of preserving the language and culture of the Vepsian people. The author proceeds from the fact that the situation with the languages of the small peoples of the Russian Federation is close to critical. Dependence of demographic and language situation in a small ethnic group on the state policy is shown. The author points out to the positive experience of the policy of indigenization, which was conducted by the Soviet state from the beginning of the 1920s to the end of the 1930s with the aim of political, cultural and economic development of national minorities. It is reported that as a result of this policy, the census of 1926 and 1939 showed the highest number of Vepsians: 32.8 and 29.7 thousand respectively. It is stated that with the deterioration of the national policy in late 1937 the degradation of the ethnos began, which continues nowadays. The author shows that the Veps are disunited, economically and politically unprotected in their original territories, there is a loss of carriers, the language environment disappears, the language loses the main function - to be a means of communication. Measures are proposed to prevent the further loss of the Vepsian population and the preservation of the language environment. The author emphasizes the decisive role of the state in the development, protection and strengthening of small ethnic groups and their languages.
Slavic languages. Baltic languages. Albanian languages
In Finno-Ugric linguistics, words are usually analyzed in terms of stems and affixes instead of abstract monosyllabic ‘roots’ in the Indo-European sense. However, there have been attempts to introduce the concept of ‘root’ alongside the historically disyllabic stems, in order to account for less regular connections between words and the non-canonic word formation mechanisms of the expressive vocabulary. Here, a few such attempts are critically analyzed in their historical and ideological contexts.
Kokkuvõte. Johanna Laakso: Tagasi juurte juurde? Arutlus “juure” mõiste üle soome-ugri keeleteaduses. Soome-ugri keeleteaduses on tavaks vaadelda sõnu tüvede ja liidetena, mitte abstraktsete ühesilbiliste juurtena indoeuroopa keeleteaduse mõistes. Ajalooliselt kahesilbiliste tüvede kõrval on püütud tarvitusele võtta ka juure mõiste, et seletada ekspressiivsele sõnavarale omaseid vähem reeglipäraseid sõnadevahelisi seoseid ning sõnamoodustusmehhanisme. Artiklis võetakse kriitiliselt vaatluse alla mõned neist katsetest nende ajaloolises ja ideoloogilises kontekstis.
Märksõnad: soome-ugri keeled; ungari keel; soome keel; sõnastruktuur; etümoloogia; juur; keeleteaduse ajalugu; ekspressiivsed sõnad
<p>Die meisten alten baltischen Entlehnungen des Ostseefinnischen sind mithilfe ostbaltischer Entsprechungen ihres Originals entdeckt worden. Vergleichsmaterial aus dem Slawischen ist jedoch viel relevanter als bisher gedacht. Dies wird durch die hier vorgetragenen 20 ostseefinnischen Baltismen bestätigt. Das Original von acht Fällen ist ausschließlich im Slawischen erhalten. In den übrigen 12 Fällen kann entweder die Bedeutung oder die Form des Originals ohne slawisches Material nicht rekonstruiert werden. Diese Lehnetymologien stützen damit den baltischen Ursprung des Urslawischen.</p><p>Die verschwundene Mundart, aus der das Mittelurfinnische dieses Lehngut während des letzten vorchristlichen Jahrtausends erhielt, lag lautlich dem rekonstruierbaren Urbaltoslawischen nahe. </p>
"On the variation of word order in written L2 Finnish"
Finnish word order is known to be syntactically relatively free, but it also has many discourse-conditioned functions (Vilkuna 1989: 9) that form part of the linguistic competency of Finnish native speakers. For those learning Finnish as a second language it can be difficult to recognize which word order is neutral (unmarked) and what interpretation would be triggered using another, rarer (marked) word order in a specific context.
In this paper I concentrate on the Finnish existential (‘there is’) sentences, which were gleaned from the so-called Cefling corpus (cf. Martin et al. 2010) containing texts written by two groups: adults and school children. The texts in this corpus were judged as being of levels A1–C2 (adults) and levels A1–B2 (school children) with regard to the Common European Framework of Reference for Langugages (CEFR).
The most typical word order of the existential sentences is that in which the theme position of the sentence is occupied by a local or possessive adverbial and the subject of the sentence is post-verbal (AVS for short). The theme position can also be empty (VS). Both of these word orders are also unmarked. First, I analyzed the variation of the (A)VS word order statistically. The marked variations of the (A)VS word order become more common, as the writing skills (according to CEFR levels) increase. Statistically highly significant differences were found between the levels A & B as well as between the levels B & C in the adult group. The variation in the school children group was not statistically significant.
I then analyzed more closely the use of the marked SV-order in text context, using the so-called field description of word order (‘sanajärjestyksen kenttäkuvaus’) as presented in the ISK (2004: 1306–1345). (Cf. Vilkuna 1989 for the nearest equivalent of this model in English.) The unmarked VS-order sentence is sometimes considered as being “themeless”, since the theme field is not occupied. If the theme field is empty, the subject in the SV-type sentence could occupy the theme field. But also the so-called pre-field preceding the theme field could be occupied by the subject, if the theme field were not really empty. This might seem marginal, but could also have an influence on the interpretation of the sentence in context.
The text samples reveal that a suitable theme can often be found for the empty theme slot – at least in the case of SV-order – in the text preceding this sentence. In this case the “empty” theme field could be occupied by this continuous theme, and the subject (rheme) would be in the pre-field. This word order is clearly marked and brings a contrastive or a convincing tone to the text. The text samples show that at least some of the higher-level L2 Finnish learners are able to use the marked SV order in texts this way quite correctly.
The subject of the existential sentences is normally interpreted as a rheme or “new information”. In some cases, however, the text samples show that the subject of the existential SV sentence is not actually always a rheme in the prefield: it has been at least indirectly mentioned in the text before and perhaps that is why it rather seems to occupy the theme slot in some SV-order existential sentences. There are also some specific verbs with which the SV-order in the existential sentences seems to be well-established without necessarily being the marked order. This, as well as some learning-related issues of word order, requires further investigation.
"On expressing iterative or durative action in Russian and Estonian"
The article focuses on different ways for expressing iterative or durative action in Russian and Estonian. Comparing original Russian texts to their translation in Estonian, it is noticeable that in Estonian one has to use more linguistic features to express iterative or durative action than in Russian. In order to express those meanings in Russian it is very often enough to use a verb in the imperfect tense, while all other possible instruments (such as adverbs, reduplication of verbs, whole context, etc.) just have a supporting function. Meanwhile in Estonian, for example, adverbs can play the most significant role in expressing iterative or durative action and without them the sentence can be understood in more than one way. In the article numerous examples of iterative or durative action are presented and analysed. It is shown that both languages have some similar ways of expressing those meanings: for example, adverbials, context, reduplication of verbs, tenses, semantics of the verb etc. But there are also some tools that remain specific to one language; for Russian this is mainly verb tense, and for Estonian one can point to the object case and a construction of the verb to be (olema) + inessive form of the supine. The results of this analysis could be used in teaching Russian and Estonian, but also in the theory and practice of translation.
Kasutuspõhise keelekirjelduse väärtus grammatika jaoks seisneb võimaluses avada keelesüsteemi funktsionaalne potentsiaal, kirjeldades näiteks keelestruktuuride hierarhiat, võrreldes keelekasutusvariantide morfosüntaktilisi mustreid, keelesüsteemist ja keelekasutaja valikutest tulenevaid semantilisi ja grammatilisi kitsendusi, keelekasutuse leksikaalse ja grammatilise varieeruvuse piire. Nende esiletoomine vajab meetodeid, mis annaksid võimalikult usaldusväärseid tulemusi. Siinses uurimuses on kasutatud klasteranalüüsi. Võrreldud on eesti ilukirjandus- ja õppijakeele tekstide verbist vasakule jääva konteksti keelekasutust. Leitud on kõik kolmest üksusest koosnevad konstruktsioonid, rühmitatud need morfosüntaktilise samalaadsuse ja sageduse alusel ning kirjeldatud morfoloogiliste klastrite ja klasside hierarhiana. Klassid näitavad keelekasutuse üldiseid morfoloogilisi mustreid, klastrite alusel saab kirjeldada klasside morfoloogilise varieeruvuse piire. Konkreetsed konstruktsioonid toovad esile piiranguid klastrite leksikaalgrammatilisele varieeruvusele. Eesti ilukirjandustekstide ja keeleõppija loomingulist laadi esseede võrdlusest peaks selguma, kuidas kasutavad keelesüsteemi funktsionaalset potentsiaali emakeelekõneleja ja õppija. Analüüsi tulemused näitavad, et emakeelekõnelejad teevad optimaalseid valikuid, mis hõlmavad nii morfosüntaktilist lihtsust kui ka keerukust, nii sõnavara rikkust kui ka kinnistunud korduvkasutust. Selles osas on õppija keelekasutus nihkes, emakeelekõneleja keeletunnetuse põhjal kuidagi ebaharilik. Samas ei tähenda see, et tegu oleks vigadega. Ühelt poolt näitavad õppija kasutatud keelestruktuurid ilukirjanduskeelest avaramat varieeruvust. Teisalt tuleb selgelt esile stereotüüpsetele keelestruktuuridele tuginev lihtsustamine, morfoloogiliste klasside ja klastrite üle- ning alakasutus, sõnavara kesisus.
The first diplomatic contacts between Lithuanian and Romanian representatives started in the aftermath of World War I when Lithuania was looking for the protection of her inhabitants who were still refugees in Russia. As Russia became entrenched with Bolshevism and Civil War, the Lithuanian citizens were evacuated through Romanian territory from South Ukraine and Crimea. Lithuania and Czechoslovakia established diplomatic relations in December 1919 and eventually an attempt was made to set up ties also with Romania. As a member of the Little Entente and an ally of Poland, Romania attracted the attention of the Lithuanian government. Romania recognized Lithuania de jure on August 21, 1924 and Dovas Zaunius was appointed as the first Lithuanian envoy to Bucharest. Nevertheless, during the next decade no political or diplomatic contacts between Lithuania and Romania were recorded. With the growing influence of Germany, the Soviet Union and the Little Entente on the international arena, Edvardas Turauskas was appointed on August 27, 1935 as envoy to Romania residing in Prague and later in the year Romania accredited Constantin Vallimarescu for the position of envoy to Lithuania residing in Riga. The dialogue between the two parties remained, however, occasional. When on July 21, 1940 Lithuania was occupied by Soviet Union, Turauskas visited the Romanian Legation in Bern and presented a note of protest in this respect. Romania did not acknowledge Lithuanian occupation and annexation.
<p>Artikli eesmärgiks on võrrelda Eestis elavate eestlaste ja venelaste suhtluskäitumist. Materjal põhineb üliõpilaste sotsiolingvistilistel küsitlustel. Eelkõige keskendutakse <em>sina/teie</em> valikule, kuid vaadeldakse ka muid suhtluse aspekte, näiteks suhtluskäitumise erinevuste teadvustamist ja kolmanda isiku nimetamisvormi valikut.</p><p>DOI: http://dx.doi.org/10.5128/ERYa6.13</p><p><strong>References</strong></p><p>Borovkova, Olga 2002. Viisakuskood eesti ja vene keeles: pöördumised. Bakalaureusetöö. Käsikiri. Tartu Ülikool.</p> <p>Brown, Roger; Gilman, Albert 1960. The pronouns of power and solidarity. – Thomas A. Sebeok (Ed.). Style in Language. Cambridge, Mass.: MIT Press, 253–276.</p> <p>Brown, Penelope; Levinson, Stephen 1987. Politeness: Some Universals of Language Use. Cambridge: Cambridge University Press.</p> <p>Erelt, Mati 1990. Kõneleja ja kuulaja kaudse väljendamise võimalusi eesti keeles. – Keel ja Kirjandus, 1, 35–39.</p> <p>Formanovskaja 1989 = Формановская, Н. И. 1989. Речевой этикет и культура общения. Москва: Высшая школа.</p> <p>Goborova, Maria 2007. Pöördumiste eripärad Tallinna eesti ja vene koolide õpilaste seas. Magistritöö. Käsikiri. Tartu ülikool.</p> <p>Kasper, Gabriele; Blum-Kulka, Shoshana (Eds.) 1993. Interlanguage Pragmatics. Oxford: Oxford University Press.<strong> </strong></p> <p>Keevallik, Leelo 1999. The use and abuse of singular and plural address forms in Estonian. – International Journal of the Sociology of Language, 139, 125–144. <a href="http://dx.doi.org/10.1515/ijsl.1999.139.125" target="_blank">http://dx.doi.org/10.1515/ijsl.1999.139.125</a></p> <p>Keevallik, Leelo 2004. Politeness in Estonia: a Matter of Fact style. – Leo Hickey (Ed.). Politeness in Europe. Clevedon, England: Multilingual matters, 203–217.</p> <p>Krongauz 2004 = Кронгауз М. А. 2004. Русский речевой этикет на рубеже веков. – Russian Linguistics, 28, 163–187.<em> </em></p> <p>Mills, Sara 2003. Gender and Politeness. Studies in Interactional Sociolinguistics. Cambridge: Cambridge Universtiy Press.</p> <p>Pajusalu, Renate; Vihman, Virve; Klaas, Birute; Pajusalu, Karl 2010. Forms of address across languages: Formal and informal second person pronoun usage among Estonia’s linguistic communities. – Intercultural Pragmatics 1, 7, 75–101. <a href="http://dx.doi.org/10.1515/iprg.2010.004" target="_blank">http://dx.doi.org/10.1515/iprg.2010.004</a></p> <p>Puusepp, Olga 1999. <em>Sina </em>ja <em>teie </em>eesti ja vene keeles. Bakalaureusetöö. Tallinna Pedagoogiline Ülikool.</p> <p>Rathmayr, Renate 1999. Métadiscours et réalité linguistique: L’exemple de la politesse russe. – Pragmatics, 1, 9, 75–96.</p> <p>Rathmayr, Renate 2008. Intercultural aspects of new Russian politeness. – WU Online Papers in International Business Communication / Series One: Intercultural Communication and Language Learning, Nr. 4, February 2008.</p> <p>Vihalemm, Triin 1999. Group identity formation processes among Russian-speaking settlers of Estonia: a view from linguistic perspective. – Journal of Baltic Studies, 1, 30, 18–39. <a href="http://dx.doi.org/10.1080/01629779800000211" target="_blank">http://dx.doi.org/10.1080/01629779800000211</a></p> <p>Vogelberg, Krista 2002. Keelelise viisakuse mudelite mõnedest vaieldavatest aspektidest eesti, vene ja inglise keele võrdlevate uuringute valguses. – Renate Pajusalu, Ilona Tragel, Tiit Hennoste, Haldur Õim (Toim.). Teoreetiline keeleteadus Eestis. Tartu Ülikooli üldkeeleteaduse õppetooli toimetised, 4. Tartu, 297–312.</p> <p>Watts, Richard J. 2003. Politeness. Key Topics in Sociolinguistics. Cambridge: Cambridge University Press.</p>
Artiklis kirjeldatakse Põhja-Rootsis kõneldava meän-keele tekkimislugu ja selle keele praegust keelekontaktidest mõjutatud kirjalikku kuju. Vanal soome murdel põhinev meänkeel on laenanud rootsi keelest nii fonoloogilisi, morfoloogilisi, süntaktilisi kui ka leksikaalseid jooni. Saami keelte mõju ja praeguse soome kirjakeele mõju on vähesem ja raskemini märgatav. Näidetest on võimalik näha, kuidas soome ja rootsi keele jooned meänkeeles ühinevad ja kuidas meänkeele kirjakeel liigub soome kirjakeelest kaugemale mitte ainult laensõnade tõttu, vaid ka morfosüntaktiliselt.