Eleriin Miilman, Nele Karolin Teiva, Marri-Mariska Tammepõld
et al.
Artikkel annab ülevaate kahest katsest, millega uuriti eestikeelsete tekstide pealkirjastamist kui kirjutamisprotsessi üht vastutusrikkamat sammu. Esimeses katses paluti osalejatel (28 üliõpilast) pealkirjastada kuut liiki tekstikatkendeid. Teises katses tuli osalejatel (52 üliõpilast) pealkirjastada nelja eri liiki tekstikatkendeid ning lisaks etteantud pealkirju hinnata ja oma mõttekäike põhjendada. Mõlema katse tulemuste analüüs näitas, et kõige sagedamini kasutati nimisõnafraase, ent eristus ka mõni teine tendents – näiteks pandi luuletusele sageli ühesõnaline pealkiri, samas kui arvamuse, juhendi ja õpetuse puhul otsustasid mitmed osalejad küsilause kasuks. Etteantud pealkirjade seast sobivaima valimisel olid tulemused vastupidised: nimisõnafraas polnud ühegi teksti jaoks populaarseim valik. Osalejate põhjendused näitavad, et teksti pealkirjastamisel lähtutakse ennekõike teksti sisust ning vähemal määral ka sellest, kuidas võiks pealkiri kujuteldavat lugejat kõnetada või mida peetakse sellele teksti liigile omaseks pealkirjatüübiks. Tegu on esimese taolise empiirilise uurimusega eesti keeles ning selle tulemused on edaspidi kasuks nii deskriptiivsetele kui ka preskriptiivsetele käsitlustele pealkirjadest.
***
"‘A Title makes the world go round’: A study on titles and the process of titling" *** The article presents two experimental studies which investigate the writing of titles for different types of texts in Estonian. The participants were asked both to title various passages and to evaluate pregiven titles, while explaining their reasoning. The results from both studies demonstrated that noun phrases were most commonly given as titles. For certain texts, other tendencies also emerged: for example, a poem often received a one-word title, whereas an opinion, a guideline and a tutorial were often titled with a question. When choosing the most fitting title from a set of pregiven ones, the results were opposite: a noun phrase was not seen as the best title for any of the texts. The participants’ explanations reveal that the most important factor when deciding on a title is the content of the text. To a lesser extent, the participants also considered how the title could help a potential reader to find and understand the text or what is considered to be the usual style for a title of a certain type of text. This was the first empirical study of its kind in Estonian and the acquired results are relevant for both descriptive as well as prescriptive accounts of titles in Estonian.
The focus of this study is on the Latvian modal verb vajadzēt ‘to need, must’ derived from the noun vajaga ‘need, necessity’ believed to be a borrowing from Livonian vajag, vajāg ‘need, necessary’. The objective of this study is to provide a full, comprehensive description of the grammatical forms and distribution of the verb vajadzēt, and an analysis of its modal and evidential semantics. This is essential, first and foremost, for contrastive language studies (vis-à-vis Livonian and Estonian counterparts of the verb vajadzēt) and will help to lay the necessary foundation for further research on modal verbs and their associated syntactic constructions in Latvian (Baltic) and Finnic language contacts.
The verb vajadzēt is part of a larger system of Latvian impersonal modal verbs taking a dative experiencer/agent/possessor; it is also, by virtue of its semantics and functions, one of the primary lexical means for expressing deontic modality in contemporary Latvian.
This study takes a closer look at the distribution, semantics of the verb and its syntactic constructions, which are clearly related to the expression of deontic, sometimes also epistemic, and evidential meanings. In addition, the study provides an overview of the grammatical forms of the verb vajadzēt and its parallel uses with the debitive mood.
Kokkuvõte. Andra Kalnača, Ilze Lokmane: Läti verb vajadzēt ‘vajama, pidama’: selle liivi juured ning modaalsuse ja distributsiooni eripärad. Selle uurimuse keskmes on läti modaalverb vajadzēt ‘vajama, pidama’, mis on tuletatud nimisõnast vajaga ‘vajadus, tarvidus’, mida omakorda peetakse laenuks liivikeelsest sõnast vajag, vajāg ‘vajadus, vajalik’. Uurimuse eesmärk on anda kõikehõlmav ülevaade verbi vajadzēt grammatilistest vormidest ja distributsioonist ning analüüsida selle modaalset ja evidentsiaalset semantikat. See on oluline eelkõige kontrastiivse keeleuurimise jaoks (verbi vajadzēt võrdlemisel liivi ja eesti vastetega) ning aitab luua vajaliku aluse modaalverbide ja nendega seotud süntaktiliste konstruktsioonide edasiseks uurimiseks seoses läti (balti) ja läänemeresoome keelekontaktidega.
Verb vajadzēt on osa suuremast läti üldisikuliste modaalverbide süsteemist, kus kogeja/agent/valdaja ühildub daativis; samuti on see oma semantika ja funktsioonide tõttu üks peamisi leksikaalseid vahendeid deontilise modaalsuse väljendamiseks tänapäeva läti keeles.
Käesolevas uurimuses vaadeldakse lähemalt verbi distributsiooni, semantikat ja selle süntaktilisi konstruktsioone, mis on selgelt seotud deontiliste, mõnikord ka episteemiliste ja evidentsiaalsete tähenduste väljendamisega. Lisaks antakse uurimuses ülevaade verbi vajadzēt grammatilistest vormidest ja selle paralleelsest kasutusest debitiiviga.
Kubbõvõttõks. Andra Kalnača, Ilze Lokmane: Lețkīel verb vajadzēt: sīe līvõd jūrd, modalitāt ja distribūtsij eņtšsuglit. Sīe tuņšlimiz sidāms um lețkīel modāli verb vajadzēt ‘um vajāg’, mis alīzõks um nimsõnā vajaga ‘vajāgõm’, mis tegīž um täpīņtõd līvõ kīel sõnāst vajāg. Tuņšlimiz merk um tǟmikšõ iļvaņtlõks iļ verb vajadzēt formõd ja distribūtsij, ja tuņšlõ sīe modāliz ja evidentsiāliz semantik. Se um tǟdzi amā jeds kontrastīviz kīel tuņšlimiz pierāst (ītlõs verb vajadzēt līvõ ja ēsti kīelkõks) ja äbțõb lūodõ tārpaliz alīz modālizt verbõd ja näntkõks sidtõd sintaks konstruktsijd jeddõpēḑiz tuņšlimiz pierāst lețkīel (baltõd) ja vāldamiersūomõ kīeld kontaktõd kontekstõs. Verb vajadzēt um ikš jag jo sūrst lețkīel modālizt verbõd sistēmst; nei īž eņtš semantik ja funktsijd pūolst tämpizõs lețkīels se um ikš tǟdzi leksikāli vaindõks deontiliz modalitāt nägțimiz pierāst. Sīes tuņšlimizõs jo ležgõld sōbõd vaņtõltõd verb distribūtsij, semantika ja sīe sintaks konstruktsijd, mis ātõ sieldist sidtõd deontiliz, vaišti ka epistēmliz ja evidentsiāliz tǟntõks nägțimizõks. Nei iž tuņšlimi tǟmikšõb iļvaņtlõks iļ verb vajadzēt formõd ja sīe paralēliz kȭlbatimiz īdskubs debitīvõks.
Kuigi Eesti on innovatiivsete lahenduste poolest paljudes eluvaldkondades tuntust kogunud, toimub võõrkeeleõpe meie koolides ja ülikoolides tihti traditsioonilisel viisil. Selle tulemusena tunnevad õppijad hästi grammatikat ja sõnavara, kuid kommunikatiivseid oskusi napib. Üliõpilased on harjunud võõrkeeli õppima õpikutekste lugedes ja tõlkides, lünkharjutusi lahendades. Selline lähenemine asetab õppijad õpiprotsessis pigem passiivsesse rolli, mis ei soodusta loovat lähenemist, õppijate autonoomsust ega avastuslikku momenti.
Selleks, et suurendada üliõpilaste suhtlemisoskust võõrkeeles, õppida paremini tundma sihtkeele kultuuriruumi ja tutvustada tavapärasest erinevat õppimisviisi, viidi Tartu Ülikooli saksa keele algajate intensiivkursusel 2017/2018. õppeaastal läbi kaks semestrit kestev tegevusuuring, mille raames lõid üliõpilased endile uue mängulise identiteedi, mis lähtus sihtkeele kultuuriruumist. Üliõpilaste tõhusamaks kaasamiseks kasutati kursusel mitmeid tehnoloogilisi lahendusi (e-tugi, e-portfoolio).
Õppijate e-portfooliote sisu temaatiline analüüs näitas, et identiteedimuutuse kasutamine õppeprotsessis julgustab üliõpilasi saksa keeles vabamalt suhtlema ja on motiveeriv, aidates kaasa pingevaba sotsiaalse õpikeskkonna kujunemisele. Mänguline identiteedimuutus võõrkeeletundides toetab kursusel osalejate loovust ja suhtlemisoskuse arengut, võimaldab efektiivset ja vaheldusrikast keeleõpet ning aitab üliõpilastel paremini tundma õppida sihtkeele kultuuriruumi.
***
"The use of target-culture-inspired identity in foreign language classroom for beginners"
Estonia has been known in many areas of life due to its innovative approaches; nevertheless, traditional methods are mainly used for teaching foreign languages at our schools and universities. As a result of this traditional approach, language learners know grammar and vocabulary quite well, but they lack in communicative skills. University students are used to studying foreign languages in a classical and so-to-say safe way, which means mainly reading and translating coursebook texts, completing blank-filling exercises etc. As a result, the learners assume quite a passive role and they are made to solve pre-set exercises. This situation does not support creativity, learner autonomy and discovery learning.
A two-semester action research study was conducted at the University of in the academic year 2017/2018. The research project was based on the intensive course of German for beginners, within which each student was asked to create for themselves a new target-culture-inspired identity. This approach was used in order to increase the students’ communicative competence in the foreign language, raise their motivation and introduce a slightly different, playful way of studying a foreign language. Elements of discovery learning and drama in education as well as various technological solutions (e-support, e-portfolio) were used in the course to increase the level of student involvement.
The thematic analysis of students’ e-portfolios has shown that the change of identity was motivating, helping to create a stress-free study environment, encouraging the development of participants’ creativity and communicative competence. The change of student identity in a foreign language classroom is likely to lead to efficient and varied foreign language learning and helps the language learner to understand the target language culture better.
Turun Akatemian professori H. G. Porthan edisti Suomessa 1800-luvun taitteessa monipuolisesti tutkimusta ja oli kiinnostunut sekä suomen kielestä että sukukielistämme. Hänen mukaansa kielten tuntemuksen kannalta olivat tärkeitä kieliopit, ja hän kaipasi virosta kielioppia, joka vastaisi paremmin kielen rakennetta kuin siihen mennessä julkaistut, latinan kieliopin mallia noudattaneet teokset. Vihdoin 1843 ilmestyi Kuusalun pastorin Eduard Ahrensin laatima saksankielinen viron kielioppi, jonka esikuvana oli käytetty kieltä tyydyttävämmin kuvaavaa suomen kielioppia. Luonteeltaan teos oli kontrastiivinen. Ahrens ajoi voimakkaasti viron oikeinkirjoituksen uudistamista suomen mukaiseksi.
Elias Lönnrot teki 1844 puolivuotiseksi venyneen tutkimusmatkan Viroon. Hän tutustui Ahrensiin ja keskusteli tämän kanssa kieliopin ja ortografian kysymyksistä. Lönnrot pyrki Tartossa oleskellessaan vaikuttamaan osaltaan Viron Oppineiden Seuran jäseniin oikeinkirjoituksen uudistamista puoltaen. Hänen tarkoituksenaan oli myöhemmin hyödyntää Ahrensin kielioppia ja Virossa omaksumaansa hyvää kielitaitoa vertailevan suomen, viron, saamen ja vepsän kieliopin laatimisessa. Hän lähetti Suomeen matkakirjeissään runsaasti havaintoja suomen ja viron suhteista.
Syksyllä 1854 Virossa vieraili muutaman kuukauden ajan August Ahlqvist, joka oli toistuvasti korostanut kieliopin merkitystä. Hän suhtautui kuitenkin Ahrensin kielioppiin varsin kielteisesti ja piti sitä sekavana sekä huonosti oppikirjaksi sopivana. Myönteistä oli vain Ahrensin pyrkimys ortografian uudistamiseen. Ahlqvist teki kuitenkin Suomessa merkittävän työn viron kielen opetuksen ja tutkimuksen edistämiseksi, ja hänen ansiostaan koheni alan oppikirjatilanne huomattavasti.
Vuonna 1872 ilmestyi Julius Krohnin laatima Wiron Kielioppi Suomalaisille, ensimmäinen laatuaan. Krohn käytti sitä kirjoittaessaan tärkeimpinä lähteinään Ahrensin kielioppia, mistä sai Ahlqvistin tekemässä arvostelussa moitteita, ja Wiedemannin virolais-saksalaista sanakirjaa. – Voidaan sanoa, että Ahrensin kielioppi vaikutti Suomessa epäsuorasti, Krohnin teoksen välityksellä, vielä vuosikymmeniä ilmestymisensä jälkeen kuvaan viron kielen luonteesta ja rakenteesta.
This study investigates the effect of different prosodic variables (e.g., pitch, syllable duration, presence of pitch accent and intonation boundary) and non-prosodic variables (e.g., type of verbal argument, presence of clause boundary, part-of-speech and number of syllables) on the perception of prominence in spontaneous Estonian. Following the methodology of Rapid Prosody Transcription, 396 randomly selected speech fragments from ten speakers were presented over the internet to 51 prosodically untrained listeners, whose task was to highlight the words they heard as prominent. The same dataset was annotated for intonational pitch accents and boundary tones by two experts. The results demonstrate that the strongest predictors of prominence perception are the pitch and duration of stressed syllables together with the presence of a pitch accent while the non-prosodic variables are somewhat weaker. The study corroborates earlier findings in that the perceptual salience in spoken language processing depends largely on the acoustic signal-based cues.
Kokkuvõte. Nele Ots ja Eva Liina Asu: Prominentsuse taju eesti keeles: prosoodia kiirtranskribeerimise uurimus eesti keele kõnelejatega. Artikkel uurib eri prosoodiliste tunnuste (põhitoon, rõhulise silbi kestus, tooni aktsendi ja intonatsioonipiiri olemasolu) ning mitteprosoodiliste tunnuste (verbi argument, klausipiiri olemasolu, sõnaliik ja silpide arv) mõju prominentsuse tajule spontaanses eesti keeles. Lähtudes prosoodia kiirtranskriptsiooni (Rapid Prosody Transcription, RPT) metodoloogiast, esitati 396 juhuslikult valitud spontaanse kõne lõiku interneti teel 51-le prosoodia valdkonnas koolitamata kuulajale, kelle ülesandeks oli tekstis esile tõsta sõnad, mis kuuldusid neile rõhulisena. Kaks kõneprosoodia uurijat transkribeerisid samades kõne lõikudes tooniaktsendid ja intonatsioonipiirid. Tulemused näitavad, et prominentsuse taju tähtsaimad ennustajad on tooniaktsent, põhitoon ning silbi kestus. Mitteprosoodilised tunnused mõjutavad prominentsuse taju mõnevõrra vähem. Katse tulemused kinnitavad varasemate uurimuste järeldust, et tajutud prominentsus sõltub eelkõige akustilistest signaalipõhistest tunnustest.
Märksõnad: prominentsus, taju, intonatsioon, tooniaktsent, sõnaliik, argumendistruktuur, prosoodia kiirtranskriptsioon (RPT), eesti keel
The topic of this paper is case compounding, i.e. attachment of multiple case markers to a noun stem, in Beserman Udmurt, which we also briefly compare to Literary Udmurt. Almost all types of case compounding as described by Noonan (2008) are attested in the language, however derivational compounding and compounding due to suspended affixation only play a marginal role. We use referential communication experiments and corpus data to analyze the constraints on this phenomenon. We also argue that possessive marking, which is often said to be obligatory in compounding (e.g. Alatyrev 1983: 586, Winkler 2001: 43), is in fact triggered by informational-structural factors that are associated with compounding, rather than by compounding itself. The paper is based primarily on the data that we collected in the field in 2003–2017.
Аннотация. Тимофей Архангельский и Мария Усачева: Множественное падежное маркирование в бесермянском диалекте удмуртского. Объектом нашего исследования является множественное падежное маркирование, т. е. наличие нескольких падежных показателей внутри одной словоформы, в бесермянском диалекте удмуртского, который мы также кратко сравниваем с литературным удмуртским. В этом идиоме засвидетельствованы почти все типы множественного маркирования согласно типологии Нунана (Noonan 2008), хотя деривационный тип и отложенная аффиксация явно маргинальны. Для изучения ограничений на это явление мы используем эксперименты на референциальную коммуникацию и корпусные данные. Мы также демонстрируем, что посессивное маркирование, которое часто считается обязательным в такой ситуации (см., напр., Алатырев 1983: 586, Winkler 2001: 43), на самом деле появляется благодаря тем же информационно-структурным факторам, что и множественное маркирование, а не вызывается непосредственно последним. Статья в основном основана на данных, собранных авторами в поле в 2003–2017 гг.
Ключевые слова: удмуртский язык, бесермянский диалект, множественное падежное маркирование, информационная структура
Kokkuvõte. Timofey Arkhangelskiy ja Maria Usacheva: Käänete liitmine Bessermani udmurdi keeles. Artiklis uuritakse käänete liitmist, s.t noomenitüvele mitme käändelõpu lisamist Bessermani udmurdi keeles, võrreldes seda ka udmurdi kirjakeelega. Pea kõik käänete liitmise tüübid on Noonani (2008) kirjelduste järgi keeles kasutusel, kuigi tuletuslikul ja katkestatud lisamisega liitmisel on väike osatähtsus. Kasutame viitelise suhtluse eksperimente ja korpusandmestikku, et selle nähtuse piire analüüsida. Samuti väidame, et possessiivne märkimine, mida peetakse liitmisel sageli kohustuslikuks (nt Alatyrev 1983: 586, Winkler 2001: 43), ei tulene niivõrd mitte liitmisest endast, vaid informatsioonilis-struktuurilistest faktoritest, mis on liitmisega seotud. Artikkel põhineb peamiselt andmetel, mille oleme teema kohta kogunud aastatel 2003–2017.
Märksõnad: udmurdi keel, Bessermani udmurdi keel, käänete liitmine, informatsiooniline struktuur
Among other reasons, the phonetic variability of loanwords in Estonian dialects may reflect their origination from different but etymologically connected sources of borrowing. In an etymological dictionary, it is essential to find the words originating from different loan sources. In the present article, some dialect words and their variants are analysed from this aspect. Sometimes the different loan sources have concrete criteria, e.g. variants with different stem vowels in the words kann ‘jug’, nunn ‘nun’, and kirn ‘churn’, while some cases are not as clear, e.g. kartul and tuhl(is) ‘potato’, kapsas and kaapsas ‘cabbage’, and reetkamm and reigam(m) ‘reed’. If certain phonetic criteria are lacking, the areal distribution of variants may give valuable information about the possible loan sources. The analysis of a group of etymologically connected loanwords for ‘shuttle’, together with their further developments in Estonian dialects, illustrates the complexity of lexical relations in Estonian dialects.
Kokkuvõte. Iris Metsmägi, Meeli Sedrik, Vilja Oja: Erinevad laenuallikad eesti murdesõnade variatiivsuse põhjusena. Üks laensõnade häälikulise varieeruvuse põhjusi eesti murretes on pärinemine erinevatest, kuid omavahel etümoloogiliselt seotud laenuallikatest. Etümoloogilistes sõnaraamatutes on eri laenuallikaist pärit sõnade eristamine põhimõttelise tähtsusega. Artiklis analüüsitakse niisugusest aspektist mõningaid (murde)sõnu ja nende variante. Eri laenuallikate tuvastamiseks on sageli kasutatud konkreetseid kriteeriume, nt sõnade kann, nunn ja kirn murdevariantide etümologiseerimisel on lähtutud tüvevokaalist. Paljudel juhtudel pole selgeid eristustunnuseid, nt sõnavariandid kartul ja tuhl(is), kapsas ja kaapsas, reetkamm ja reigam(m). Kindlate häälikuliste kriteeriumide puudumisel võib variantide murdelevik anda väärtuslikku teavet võimalike laenuallikate kohta. Rühma murretes esinevate süstikut märkivate etümoloogiliselt seotud laensõnade ja nende kohalike edasiarenduste analüüs illustreerib sõnavarasuhete komplitseeritust eesti murretes.
Märksõnad: eesti murded, tüve varieerumine, alamsaksa laen
Optimaalsusteooria (OT) esitasid 1990. aastate alguses Alan Prince ja Paul Smolensky. Praeguseks on OTst saanud enim kasutatav teooria fonoloogias. Tegemist on generatiivse teooria edasiarendusega. Artiklis tutvustan lühidalt optimaalsusteooria põhiseisukohti, samuti mõningaid varasemaid teooriaid, mis on OTga seotud. Pööran tähelepanu ka sellele, miks OTs on nähtud funktsionalistide ja formalistide lepitajat, ning milliseid muutusi uurimisprobleemide valikul on OT levik kaasa toonud. Väiteid ilmestab lihtne näide eesti keele kaasaütleva käände kujunemisest: miks on tunnuseks kujunenud ‑ga, mitte ‑kka ega -ks.
Optimality Theory in phonology. Optimality Theory (OT), which has become the dominant paradigm for phonological research, was developed in the early 1990s by Alan Prince and Paul Smolensky. Compared to rule-based frameworks, OT arguably has more explanatory power. OT also gives the opportunity for the synthesis of functionalist and formalist ideas. In this paper, I introduce some main principles of OT. To illustrate how OT works, I present a somewhat simplified case study of the phonological development of Estonian comitative ending -ga (from the postposition *kansak ’with’). The aim of this paper is to introduce OT (in Estonian) to postgraduate students and researchers working within other theoretical frameworks.
Tässä artikkelissa tarkastellaan suomen verbintaivutuksen paradigmaattisen kompleksisuuden säilymistä Viron inkerinsuomalaisilta kootussa haastatteluaineistossa. Paradigmaattisella kompleksisuudella tarkoitetaan sitä monimuotoisuutta, joka on kehittynyt kielihistorian aikana, kun sanan taivutusparadigman jäsenet ovat kehittyneet äänteenmuutosten vuoksi eri suuntiin. Artikkelissa verrataan verbien preesens- ja imperfektiparadigmoja inkerinsuomessa ja virossa ja osoitetaan, että inkerinsuomen verbintaivutus on näiltä osin erittäin kompleksista ja viron verbintaivutus siihen verrattuna paljon yksinkertaisempaa. Vertailun perusteella on valittu viisi kaikkein monimutkaisinta verbityyppiä, joiden aineistoesiintymiä analysoidaan paradigmaattisen kompleksisuuden kannalta. Tulokset osoittavat, että vaikka inkerinsuomen kompleksisuus on laajalti säilynyt, on aineistossa havaittavissa myös yksinkertaistumista. Muutokset ovat kuitenkin monitulkintaisia, sillä useimmiten kielensisäiset yksinkertaistumispaineet kietoutuvat yhteen viron kielen vaikutuksen kanssa.
Kontseptuaalne semantika on kognitiivse suunitlusega keeleteaduse haru, mille eesmärgiks on välja töötada teooria keele toimimisest tajusüsteemi osana. Kontseptuaalset semantikat iseloomustab pürgimus erinevate keelega seotud kognitiivsete alasüsteemide ja nendevaheliste seoste võimalikult täpse formaalse analüüsi suunas. Käesolev artikkel annab ülevaate kontseptuaalse semantika peamistest teoreetilistest seisukohtadest ning nende metodoloogilisest väljendusviisist, asetades teooria üldisemasse keeleteaduslikku konteksti. Tutvustan lähemalt soome keeleteadlase Urpo Nikanne kontseptuaalse semantika tierneti mudeli metodoloogiat, mille abil analüüsin eesti ja soome keele neutraalsete liikumisverbide minema ja mennä/lähteä leksikaalset kontseptuaalset struktuuri ning nn sujumiskonstruktsioonide (X läheb hästi/lörri) semantikat.
Language in mind: about conceptual semantics. This paper discusses the framework of conceptual semantics and its methodological solutions for the semantic analysis. The conceptual semantics theory, based on the ideas of Ray Jackendoff, strives for an integration of the psychological reality of linguistic information with other linguistic faculties. The article discusses the central theoretical assumptions and aims of this theory and also gives a brief presentation of the basic methodology of Urpo Nikanne’s tiernet model of conceptual semantics. The tiernet technology is the basis for the analysis of the lexical conceptual structure of the Finnish neutral motion verbs mennä ‘go’ and lähteä ‘go from a place’ as well as of the Estonian counterpart minema ‘go’. Two “(un)success-constructions” in connection with these verbs are also discussed.
Tutkimuksessa tarkastellaan ulkomailla suomea opiskeleville suunniteltua A2–B1-tasoista verkkokurssia. Aineistona ovat kurssin osallistujien päiväkirjamerkinnät, palautelomakkeet, viestit sekä itse kurssi materiaaleineen. Verkkokurssia analysoidaan ekologisessa viitekehyksessä opiskelijoiden kokeman tuen sekä affordanssin käsitteiden kautta. Tuloksista käy ilmi, että kurssilla on runsaasti mahdollisuuksia vastavuoroiseen vertaistukeen. Ohjaajan antamaksi tueksi oppijat mieltävät erityisesti kurssin alussa kielen rakennetta ja sanastoa koskevan palautteen ja niihin liittyvät tehtävät. Affordanssiksi oppijoiden näkökulmasta nousevat sanasto, kielen rakenteeseen liittyvät ilmiöt sekä kulttuuriin ja maantietoon liittyvä tieto. Artikkelissa esitelty toimintalähtöinen pedagogiikka tarjoaa kiinnostavan näkökulman ja käytännön työkalun opetuksen rakenteen ja oppimisprosessin yhteensovittamiseen.
This paper focuses on serial verbs, so-called the colorative constructions, in the Finnish and North Saami languages. These serial verbs consist of two two components. In Finnish an infinitive verb forms the head of the construction and a finite verb, dependent on the head, dramatizes or specifies the denotative meaning of the construction. In North Saami, both components are neutral finite verbs. The material for the study comes from North Saami and Finnish fiction that was published in 1979–1997: it comprises of texts from 18 authors in both languages. The study is qualitative and its main emphasis is on North Saami.
Esimese keele omandamist mõjutab lapsele suuna-tud keel ehk hoidjakeel, mis pakub lapsele loomuliku keele sellise statistilise struktuuri, kus tõuseb esile mingi keelesüsteemi osa kõige sagedasem, üldisem, prototüüpsem, kesksem ning kõige lihtsam element. Hoidjakeeles esineb teistest verbidest sagedamini verbi tegema. Selle verbi ühendite hulk ja laad muu-tub lapse kasvades. Üldjoontes võib tegema-verbi tugiverbikonstruktsioonid lapsele suunatud kõnes jaotada kolme suuremasse rühma: kõige enam esineb selliseid ühendeid, kus tegema-verbiga esineb koos mõni onomatopoeetiline sõna; tegema-verbi ja adverbi või adjektiivi ühendeid, millega rõhutatakse teelisust, leidub mõnevõrra vähem ning umbes neljandiku moodustavad tegema-verbi ja noomeni ühendid. Püsiühendite ja rutiniseerunud mallide suur hulk (moodustavad lapsele suunatud kõnes tegema-verbi konstruktsioonidest peaaegu poole) annab alust oletada, et lapsega kõneleja eelistab kasutada n-ö valmis kujul keeletükke. Kuigi tegema-verbil on oma roll nii leksika kui ka süntaksi omandamises, ilmneb tema olulisus kõige selgemalt vormimoodustuse omandamise kontekstis: just sellest verbist esineb lapsele suunatud kõnes kõige enam eri vorme ning just see on üks kahest varakult omandatud vormimoodustusega verbe kalapse kõnes
In the early 1930s, the Soviet Union recruited an estimated 6,000 Finns from North America to augment the number of skilled workers in the recently established Karelian Autonomous Republic. Using migrants' letters and memoirs held at the Immigration History Research Center, this essay examines how these North American Finns adapted and responded to fluctuating policies in the Soviet Union that originally flaunted the foreign workers as leaders in the Soviet modernization drive and as the vanguard for exporting revolution, but eventually condemned them as an enemy nation to be expunged. It also analyzes the extent to which these immigrants internalized 'building socialism' as part of their encounter with Soviet Karelia. Such an exploration requires assessing how these settlers’ ideological adaptation affected their experiences. This paper argues that by placing the North American Finns’ experience in the wider context of Soviet state building policies, these migrants’ identity formation involved participation in, avoidance of, and opposition to the terms of daily life that emerged within the purview of building socialism.
The second issue of RRSBN also brings a novelty in the meaning that 2010 is the first year when the journal is published biannually as it will appear henceforth. Having been projected at the end of 2008, its first volume was published in November 2009.The articles published in this issue bring forth new documentary evidences and fresh interpretations upon a variety of topics regarding the history, the history of international relations or the history of commercial bonds of Baltic and Nordic European nations, in some cases in connection to the developments in the Black Sea area.
The awarding of the highest academic distinction to His Excellency Dr. Vladimir JARMOLENKO, the ambassador extraordinary and plenipotentiary of the Republic of Lithuania at Bucharest, is the major event marking the beginning of a new university year.We wanted to pay our homage to such an outstanding personality of the scientific and diplomatic world in equal measure. Mr. Ambassador proved to be, besides an excellent diplomat, an undeniable friend of our university. We cannot forget the interest and support extended whenever it was needed to the "Grigore Gafencu" Research Center for the History of International Relations and Cultural Studies and to the Romanian Association for Baltic and Nordic Studies whose honorary president has become in 2008.