In many languages, the category of ‘humans’ is linguistically separate from other animals. In Standard Finnish, for example, separate pronouns are used. Companion animals in modern societies, in a way, falls between humans and animals, since people often consider them as distinct persons and family members. The article examines how Finnish writers waver between these two pronouns in references to pets in biographical stories. Although the writers aim at following Standard Finnish norms in most other aspects, one out of three writers uses personal pronouns to refer to animals. Many writers humanize pets in other ways but do not deviate from the pronoun norm. For them, the idea of standard language seems to override the possibility of expressing attitudes towards animals with pronoun choice. Others adopt pronoun variation as a stylistic effect, or the colloquial system with perspective taking as the reason for pronoun variation conveyed to the texts.
Kokkuvõte. Katri Priiki: Lemmikloomad nagu pereliikmed: lemmikloomadele viitavate pronoomenite vastuoluline kasutamine soomekeelsetes elulugudes. Paljudes keeltes eristatakse inimesi ja loomi grammatiliselt. Soome standardkeeles kasutatakse inimeste ja loomade kohta erinevaid pronoomeneid. Artiklis uuritakse, kuidas mitteprofessionaalsed soome keeles kirjutajad vahetavad biograafilistes tekstides lemmikloomadele viitavaid pronoomeneid. Kaasaegses ühiskonnas jäävad lemmikloomad mõnes mõttes inimese ja teiste loomade vahele, sest inimesed peavad neid sageli omaette isikuks ja oma pere liikmeks. Kuigi kirjutajad järgivad üldiselt soome keele standardnorme, kasutab üks kolmest kirjutajast lemmikloomadele viitamiseks isikulist asesõna. Ülejäänud humaniseerivad lemmikloomi muul viisil ega kaldu pronoomenite kasutusnormidest kõrvale. Isikuliste asesõnade hän ’tema’ ja he ’nad’ kasutamine tekstides on mõjutatud mitmetest teguritest: soome kõnekeelest, võõrkeeltest, eriti inglise keelest, ja lemmikloomade muutuvast staatusest.
The article introduces a stratified historical corpus of Estonian 1800–1940. A stratified corpus will allow for sociolinguistic comparisons of language use between past authors, considering their background and biographical details (e.g. native dialect area, age cohort, attained education) or the publication details (e.g. genre of publication or publisher). The corpus assembles texts from a number of different public archives and combines it with metadata on their publication details and the author’s background. The corpus at the moment of publication consists of 4,412 works from 1,188 author names, constituting 11% of the works registered in the Estonian National Bibliography from 1800–1940. The author names are associated with biographical information where possible. Three use cases on studying orthographic variation are introduced as examples where the corpus can help study past language communities. The corpus is published online to allow updates as data is improved and more texts are digitized.
***
Eesti kirjakeele kihiline korpus 1800–1940
Artikkel esitleb eesti kirjakeele kihilist korpust 1800–1940. Selle eesmärk on võimaldada sotsiolingvistilisi võrdlusi toonases keelekogukonnas, ühendades korpusandmeid autorite keelekasutusest nende kohta leiduva taustainformatsooniga (nt osadel autoritel sünniaeg, kodumurre, haridustee). Korpus on loodud koondades digiteeritud tekste avalikest allikatest ja digiarhiividest (nt Eesti Rahvusraamatukogu, Kirjandusmuuseum, Tartu Ülikool, Vikitekstid). Metainformatsiooni teoste kohta on kogutud Eesti rahvusibliograafiast ja sellega ühendatud rahvusvahelistest andmebaasidest (VIAF, Wikidata, Saksa rahvusbibliograafia) ning isikuloolistest andmebaasidest ISIK ja VEPER. Metaandmeid on analüüsi hõlbustamiseks puhastatud, harmoniseeritud ja struktureeritud. Artikkel kirjeldab korpuse loomist ja selle sisu. Andmete koondamise tulemusena on kogus 4412 teksti 1188 erineva nimega autorilt, mis hõlmab umbes 11% sellel perioodil Eesti rahvusbibliograafias registreeritud teostest. Autoritega on seotud metainformatsiooni, kus võimalik. Artikkel esitab kolm näidisjuhtu, kus korpusest võib uurimistöös kasu olla:
1) pikaajaliste trendide analüüsiks keeles, kasutades ka kirjutajate taustainformatsioon;
2) autorite keelekasutuse muutumist eluea jooksul, sidudes neid väliste muutustega nagu näiteks avaldatud õigekeelsussoovitused;
3) keelemuutuste mehhanismide uurimine autorite taustainformatsiooni kaudu, näiteks tuues esile põlvkondlikke kihistusi keelekasutuses.
Toetudes suurele tekstikogule ja tekstidega seotud metaandmetele on võimalik detailsemalt uurida toonast keelekogukonda ning selle rolli eesti keele kujunemises. Korpus on avaldatud veebis, et võimaldada selle uuendamist metaandmete täiendamisel ja uute tekstide digiteerimisel.
Alongside the imperative proper, Livonian has developed a secondary indirect imperative paradigm referred to as the jussive. The category of person is the most controversial category concerning imperatives. The scope of the functions of imperatives has also received a lot of attention. This study focuses on the distribution of the person forms of the Livonian jussive and the covariance between function and person. Jussive occurrences from two corpora have been analysed for person and function, cross-referenced, and analysed for prototypicality of function. The Livonian jussive is most frequently used in the third person, but all person forms are attested. All forms occur in prototypical and non-prototypical imperative functions, but the first-person forms are used more frequently for non-prototypical functions, while other forms are used more often for prototypical functions. The results suggest that prototypicality might be determined both by mood as well as person, meaning that prototypical imperative functions might be different for every person.
Kokkuvõte. Milda Dailidėnaitė: Liivi jussiiv: isik ja funktsioon. Liivi keeles on imperatiivi kõrval välja kujunenud sekundaarne indirektne imperatiiv, mida kutsutakse jussiiviks. Jussiivi kasutatakse kõikide isikutega. Kuna isikukategooria on tekitanud imperatiivide puhul kõige rohkem vaidlusi ning palju tähelepanu on pälvinud ka funktsioonid, milles imperatiivid tüüpiliselt esinevad, on selle uurimuse keskmes liivi jussiivi isikuvormide distributsioon ning isiku ja funktsiooni kovariatsioon. Uurimuses on analüüsitud kahe liivi keele korpuse andmeid. Kõigepealt on määratud jussiivi vormide isik ja funktsioon ning seejärel vaadatud, kui prototüüpselt ja millistes funktsioonides on iga isiku vorme kasutatud. Uurimus näitab, et kolmas isik on kindlalt kõige prototüüpsem liivi jussiivi vorm, kuid kõik isikuvormid on andmetes esindatud. Kõiki jussiivi isikuvorme on kasutatud nii prototüüpsetes kui ka mitteprototüüpsetes funktsioonides. Kolmanda ja teise isiku vormid ilmnevad enamasti prototüüpsetes imperatiivi funktsioonides, esimese isiku vormid aga funktsioonides, mida tavaliselt imperatiividega ei seostata, näiteks mööndlauses, otstarbelauses või küsilauses. Uurimistulemused viitavad sellele, et liivi jussiivi funktsioonide prototüüpsust võib määrata nii kõneviis kui ka isik, mis tähendab, et iga isiku puhul võivad olla prototüüpsed imperatiivi funktsioonid erinevad.
Kubbõvõttõks. Milda Dailidėnaitė: Līvõ kīel jussīv: pärsōn ja funktsij. Līvõ kīels imperatīv kilgs um suggõn sekundāri äbkūoḑi imperatīv, mis sōb nuttõd jussīvõks. Jussīv sōb kȭlbatõd amād pärsōnõdõks. Imperatīvõd kategōrijšti amā jemīņ um rõkāndtõd iļ pärsōn kategōrij. Pǟgiņ tǟdõlpanmiz alā ātõ vȯnnõd ka funktsijd, kus imperatīvõd sōbõd kȭlbatõd. Sīepierāst sīe tuņšlimiz sidāms um kūoḑõn līvõ jussīv pärsōn formõd distributsij, nei īž ka pärsōn ja funktsij kovariātsij. Tuņšlimizõs ātõ kȭlbatõd kōd līvõ kīel korpus dattõd. Tuņšlimi nägțõb, ku kuolmõz pärsōn um amā prototīpli līvõ kīel jussīv form, bet lieudtõb ātõ ka amād munt pärsōnõd formõd. Ämḑi jussīv formidi võib kȭlbatõ nei prototīpližis, ku ka äbprototīpližis funktsijši. Kuolmõnd ja tuoiz pärsōn formõd amā jemīņ sōbõd kȭlbatõd prototīpližis imperatīv funktsijši, bet ežmiz pärsōn formõd funktsijši, mis irdistiz äb sōtõ pidtõ imperatīv funktsijõks, nägțõbõks, kontsesij, võttõks aga kizzimiz kītõmis. Tuņšlimiz rezultātõd nägțõbõd, ku līvõ jussīv funktsijd prototīplizitõ võibõd mȯjjõ nei rõkvīț, ku ka pärsōn, mis tǟntõb, ku jegā pärsōnõn imperatīv prototīplizt funktsijd võibõd vȱlda mõitizt.
We studied the articulatory and temporal properties of Estonian palatalization by Russian L1 Estonian L2 speakers and compared the results to Estonian native speakers. The tongue movement of 24 Russian L1 and 21 Estonian L1 speakers were recorded with an electromagnetic articulograph. The speakers articulated phonologically contrastive word pairs and i-stemmed nouns where the final consonant was palatalized. Previous research has shown that palatalization is generally realized by raising the tongue dorsum towards the hard palate. Consequently, the tongue becomes more anterior and wider. This rising of the tongue also lengthens the duration of the segments. The results showed that Russian L1 speakers’ tongue dorsum was higher and more anterior when palatalizing consonants and the subsequent vowels. Compared to native speakers, their tongue was retracted and lower. Russian L1 speakers’ duration of palatalized consonants and the vowels that preceded them were significantly shorter than in the control group. They did not use duration to differentiate palatalization in word pairs as native speakers do.
Kokkuvõte. Anton Malmi, Pärtel Lippus, Einar Meister: Vene emakeelega kõnelejate Eesti palatalisatsiooni artikulatoorsed ja temporaalsed tunnused. Artiklis uuritakse, kuidas vene emakeelega kõnelejad hääldavad eesti keele palatalisatsiooni. Varasemad uurimused on näidanud, et konsonanti palataliseeritakse keeleselja tõstmisega kõva suulae poole. Sellega kaasneb ka eespoolsem keele asend ja laiem keele jaotus suulaes ning hääliku pikem kestus. Uurimismaterjal koosnes sõnadest, kus palatalisatsioon eristas tähendust ja i-tüvelistest nimisõnadest, mis lõppesid pika palataliseeritud konsonandiga. Testsõnu sisaldavaid lauseid salvestasime elektromagnetartikulograafiga. Katses osales 24 vene emakeelega ja 21 eesti emakeelega kõnelejat. Tulemused näitasid, et vene emakeelega kõnelejate keel oli palataliseerimisele omaselt kõrgemal ja eespoolsem. Eestlastega võrreldes oli nende keel aga madalamal ja tagapoolsem. Vene emakeelega kõnelejad ei kasutanud palatalisatsioonipaarides kestust eristava tunnusena nagu emakeelsed kõnelejad seda teevad. Nende vokaalid ja konsonandid olid palatalsatsioonipaarides ja i-tüvelistes nimisõnades lühemad kui emakeelsetel kõnelejatel.
Artikkelissa tarkastelemme Yleisten kielitutkintojen suomen kielen arvioijien (N = 44) käsityksiä suomenruotsalaisten puhujien (N = 9) oletetusta ensikielestä. Tutkimuksemme aineisto perustuu Suomen Akatemian rahoittamaan Rikkinäistä Suomea: Aksenttien arviointi yhteiskunnallisena portinvartijana (2018– 2022) -hankkeeseen, jossa tutkitaan vieraan aksentin vaikutusta suullisen kielitaidon arvioinnissa. Analysoimme sisällönanalyysin avulla arvioijien kirjallisia vastauksia liittyen puhujien ensikieleen ja siihen liittyviin perusteluihin. Artikkelissa kuvaamme, miten usein ja miksi suomen kielen arvioijat pitivät suomenruotsalaisia suomen kielen puhujia virolaisina puhujina. Arvioijat tunnistivat melko huonosti (25 %) puhujat ensikieleltään suomenruotsalaisiksi, mutta varsin usein heidät tulkittiin viroa ensikielenään puhuviksi. Ei-tunnistetuista (75 %) puhujista vironkieliseksi mainittiin jopa 32 %. Perusteluina suomenruotsalaisten vironkielisyydelle mainittiin tavallisesti ääntämiseen liittyvät prosodiset piirteet, kuten intonaatio ja puherytmi. Myös puhujien tapa ääntää tiettyjä konsonantteja ja vokaaleja muistuttivat arvioijista vironkielisten tapaa ääntää suomen konsonantteja ja vokaaleja. Lisäksi vironkielisyyttä perusteltiin rakenteellisilla puutteilla. Koska kahden puhujaryhmän kielitaitoprofiilit muistuttavat toisiaan, suomenruotsalaisia pidettiin vironkielisinä myös siksi, että puhe oli sujuvaa ja heidän suomen kielen taitonsa oli hyvä.
***
'There is so little foreign accent that I am guessing Estonian' – The National Certificates Finnish raters’ perceptions of L1 Finland-Swedish speakers’ oral Finnish ***
This research studies the perceptions the National Certificates Finnish raters (N = 44) have on L1 Finland-Swedish speakers’ (N = 9) Finnish oral proficiency. The article also examines how the correct or incorrect recognition of the speakers’ L1 affects the raters’ assessments and perceptions of oral language skills. The data comes from the project ‘Broken Finnish’: Accent perceptions in societal gatekeeping in which Finland-Swedish speakers form one of the researched groups. The article examines L1 recognition and the use of the analytical criteria for assessment, by means of quantitative and qualitative data analysis. The qualitative data consist of the raters’ written comments on the speakers’ assumed L1 and of the reasons they give for their assumptions. These are analysed with data driven content analysis.
The land from Salaca to Pärnu was already divided into two language areas before the Middle Ages because of 40 km of uninhabitable terrain. This paper is about the pattern that habitation took as it developed between the 16th and 19th centuries and contemporary information about possible Livonian settlers in this area. The unification of the districts of Pärnu and Salaca during 1582–1693 was the culmination of intensive contacts between neighbours. The war-time setbacks and diseases during the 17th and 18th centuries led to a closer connection with Ruhnu and other islands in the Gulf of Rīga. Additional factors were also involved in the development of a unique form of the language spoken in this area. From the 18th century, most contacts were halted due to serfdom and thus only some details of possible communication between the Livonians and Estonians are given in this paper from this later period.
Kokkuvõte. Aldur Vunk: Maa Pärnu ja Salatsi vahel – kas eesti ja liivi keele kõnelejate segunemis- või piirivöönd? Salatsist kuni Pärnuni ulatunud ala oli juba enne keskaega jagatud kaheks keelevööndiks liivlaste ja eestlaste vahel. Ajalooline rajajoon oli moodustunud kuni 40 km ulatuses asustamata ala tõttu: liivane rannariba Ainažist Võisteni oli elukohaks liiga kitsas ja liivaluidete tagant algas Musta soo nime kandnud soine ala. Artiklis on lühidalt kirjeldatud selle piirkonna maastiku kujunemist; sellele järgneb ülevaade arheoloogiliste uuringute hetkeseisust ja 13. sajandist säilinud allikate tõlgendus asustusloolisest aspektist. Kirjeldataval alal polnud arvatavasti märkimisväärset asustust ajani, kui rajati kalurikülad ja keskaegse Saksa Ordu Liivimaa Tahkuranna mõisas alustati kalapüüdmist ja -kuivatamist strateegiliseks toiduvaruks maakaitseväele. Põhiosa artiklist kirjeldab asustusmustri arengut 16. sajandist kuni 19. sajandini ja kaasaegset informatsiooni võimalikest liivi asukatest selles piirkonnas. Pärnu ja Salatsi maakondade ühendamine ajavahemikuks 1582–1693 oli tihedate kogukondlike kontaktide kulminatsioon kogu piirkonnas ja eriti Tahkuranna mõisa lõunapoolse osa (Orajõe, Kabli, Treimani) ja Uus-Salatsi kõrvalmõisa Ainaži vahel. 17. sajandi esimestel kümnenditel ja aastatel 1695–1711 piirkonda tabanud tagasilöögid viisid nendest taastunud elanikkonna lähedaste kontaktideni Ruhnu ja teiste saartega Liivi lahe ääres. Nii kaasati veelgi naaberkeeli kohaliku murde väljakujunemisse. Alates 18. sajandist on enamus varasemaid sidemeid pärisorjuse süvenemise tõttu katkenud ja seetõttu on artiklis sellest ajast olnud käsitleda vaid üksikuid detaile võimalikest kontaktidest eesti- ja liivikeelsete inimeste vahel.
Kubbõvõttõks. Aldur Vunk: Mō Pǟrnov ja Salāts vaisõ – ēsti ja līvõ kīel rõkāndijizt kubbõ sieggimiz agā rubīž ārā? Arā Salāts ja Pǟrnov vaisõ jõbā jedmõl sidāmtaigõ vȯļ jagdõd kōdõ kīelarrõ līvlizt ja ēstlizt vail. Istōrili rubīžarā vȯļ suggõn pigā 40 kilomētõrt laigā, sīestõ, ku sǟl iz ūo jelānikīdi: jõugi rāndavīrki Ainažõst Võiste sōņõ vȯļ jelāmiz pierāst iļ āiga ōdõz ja jõugõ kȭnkad tagān kūoḑõn īrgiz Mustā sūo. Kēra lītõld nīžõb iļ sīe arā mōnit suggimi, tǟmikšõb arheolōglizt tuņšlimizt tieutõd iļ sīe kūož tämpõ, ja vaņtlõb ka 13. āigastsadāst pīlõnd ovātõd pǟl leb istōriliz jelāmiz aspekt. Se arā iz ūo tǟdzi jeldõbkūož sīe āiga sōņi, ku sugīzt kalāmīed kilād ja sidāmtaigi Saksā Orden Tahkuranna mȯizõs īrgiz kalā vejjimiz ja kūjastimiz, až se vȯļ vajāg suodāmīedõn sīedõbõks. Kēra amā jemīņ nīžõb iļ rovzt sīes rāndas 16. āigastsadāst 19. āigastsadā sōņi ja tǟmikšõb tämpiži tīetõkši iļ sīe, või täs arāl jelīztõ ka līvlizt. Pǟrnov ja Salāts mōkõrd ītimi 1582.–1693. āigastis vȯļ kubbõpūtimizt kulminātsij amāl arāl, īžkizt Tahkuranna mȯizõ jedālpūoļiz jag (Orājoug, Kabli, Treimani) ja Ūd-Salāts kiļgizmȯizõ Ainaži vaisõ. Pierrõ 17. āigastsadā ežmizt āigastkimmõd āigal ja 1695.–1711. āigastis suggõn lǟlamt aigõ īrgiz jo sūr arā jelānikād kubbõpūtimi Rūnõmō ja munt Piškīz mier kōlad jelānikādõks. Nei kūožpēļizt kīeldmūrdõd sizzõl tuļtõ täpiņtõkst ka mūšti kēļšti. Pierrõ 18. āigastsaddõ vanād siḑīmõd ātõ kaddõnd ja siepierāst kēras sōb vaņtõltõd set mūnda kubbõpūtimi ēsti- ja līvõkēļiz rovzt vail.
This article explores the shifting perspectives of Polish academics about the role of the Orthodox Church in domestic and interstate relations within the Commonwealth and the Russian Empire. Why Poland’s sovereignty crumbled at the end of the 18th century was one of the most critical questions Polish historians sought to explain. Since Bohdan Khmelnytskii’s uprising, Moscow’s geopolitical objectives had placed the Ukrainian territories in the forefront of their attention.
It has been documented that the nineteenth-century Polish scientific research was more concerned with the social and political impact of Orthodox Churches in Commonwealth regions than any other aspect of its history. However, this scenario has altered through time. Since the eighteenth century, the viewpoints of Polish historians have changed drastically. Additionally, they investigated the inner workings of churches and religious activity in Ukraine.
Borders as imaginary or physical lines that serve as elements of separation (exclusion) and unification (inclusion) are widely discussed in fields such as history, international relations theory, international relations history, strategic studies, political science, and political geography, to name a few. Recent advances in the study of border problems have reshaped the conventional research paradigm in the fields of geography and political geography. This is why, in a study on the contemporary meanings of borders co-authored by numerous famous European and North American academics, an analysis of research paradigms, concepts, and future perspectives in border studies is offered. Corey Johnson and Reece Jones see borders as a complicated network of political, social, and cultural influences as long as sovereign states dominate the planet. This article will conduct an empirical examination of the Baltic Sea region’s limits during the interwar period. It considers the complexities of borders as a twinning of political, social, cultural, economic, and psychological processes and occurrences, practically all of which are connected to a manifestation of power in its “hard” component. It is referred to as a “hard” border, pointing to the ones that divided Poland from Lithuania, or the Soviet Union from the Baltic States and the rest of the world, and as a “soft” or even “the softest” border, referring to the boundaries of the Scandinavian states during the same time period. As a complement to national ideologies, the notion of political and surveillance checkpoints would be an extension of Anssi Paasi’s dual vision of discursive and emotional spaces (encompassing acquisition, exclusion, protection, love, hate, and violence). Liam O’Dowd’s case for the need of understanding the history of state-building processes is compelling. While our study will concentrate on state and supranational processes, it will also examine border-related activities at the local and regional levels.
Artiklis kirjeldatakse tegevusuuringut, mille käigus viidi kolmanda klassi vähemotiveeritud ja nõrga keeleoskustasemega õpperühmaga läbi 30-tunnine eesti keele kui teise keele mängustatud õppe programm. Programm oli koostatud vastavuses riikliku õppekava ja kooli ainekavaga, kuid kõik õppetegevused (soojendus-, sõnavara- ja grammatika- ning vaba rääkimise ülesanded) olid mängustatud. Tulemused näitasid, et mängustatud programmi mõjul muutus vähemotiveeritud ja nõrk õpperühm teistsuguseks: õpilased osalesid eesti keele tunnis aktiivselt ja rõõmuga ning olid rääkides enesekindlamad, nende sõnavara ja grammatikatunnetus arenesid ning nad suutsid kaaslastega paremini suhelda.
***
The effect of gamified learning on the use of Estonian as a second language by third grade pupils
Despite the continuous study of Estonian as a second language at school, the language skills of some students are still low. The reason for this is usually considered to be the low motivation of pupils to learn, which comes from the home and society, i.e. the cultural environment (see Metslang et al. 2013; Gardner 2007). At the same time, the impact of the educational environment on pupils’ motivation is often underestimated. This article deals with action research in which a 30-hour gamified Estonian language learning program was conducted with a less motivated third-grade study group with low Estonian language skills. The program was in accordance with the school’s syllabus and included gamified warm-up tasks, linguistic tasks (focused on vocabulary and grammar) and free speaking tasks.
The teacher who taught the gamified lessons is one of the authors of this article. She recorded the course of the program in the researcher’s diary. After the program, the teacher's notes were categorized according to the following categories: pupils’ motivation (analyzed on the basis of pupils’ activity and joy), pupils’ Estonian language skills (self-confidence to use Estonian, conversation skills, vocabulary and grammar development). Before and after the program, pupils were also given a two-minute picture description test, the data of which (pupils’ vocabulary and grammatical forms) were analyzed quantitatively.
The results of the survey showed that pupils’ motivation to learn Estonian increased during the program and their Estonian language skills improved. The increase in motivation was shown by the significant increase in pupils’activity and joy in Estonian language lessons. The increase in Estonian language skills was shown by the increased vocabulary, the development of grammar skills, the courage to use the Estonian language and the ability to express one’s thoughts and communicate with peers.
The primary limitation of the study is a certain subjectivity – several research results are based on teachers’ opinion. Another limitation is the lack of a control group, so it is not known how the aspects studied would have changed using another teaching method. However, the study group before the program was taught with another method, so the pupils’initial level before the program showed the effect of this method. In the future, however, it would be worthwhile to repeat a similar experiment with a control group and also to add some more objective measures to the analysis of the teacher’s notes.
In conclusion, there are no unmotivated and weak pupils. When a teacher finds a suitable teaching methodology for students, they want to learn and their language skills develop. Gamification is a promising way to make language lessons more motivating and effective.
The growth of Swedish-Romanian trade increased after Sweden opened its first diplomatic representation on Romanian soil in Galați (1851), Brăila (1852), Bucharest (1852), and Constanța (1880). In 1922, Sweden and Romania signed the first convention that regulated commerce. Later, in 1929, Romania took a loan of 30 million dollars from a Swedish concern in what proved to be a significant moment in the history of Swedish-Romanian economic relations.During the Second World War, both countries faced difficulties maintaining stable trade as a result of economic pressure from Germany and, eventually, the Soviet Union. Despite the challenges, Sweden succeeded in importing Romanian oil products, fodder, and grains – essential products for their economy – while Romania purchased Swedish agricultural machinery and other technologies.By the end of the war, several Swedish companies had established operations in Romania; among them, internationally recognized companies such as Swedish Matches, Kullager, Elektrolux, L.M. Ericsson, and Elektro-Invest.
Sõnaliik on traditsiooniliselt keele kirjelduse osa, mis hõlmab sõna morfoloogilist ja süntaktilist käitumist, aga ka tähendust ning pragmaatilist funktsiooni. Vaatamata sellele, et sõnaliigid on tinglike piiridega ning keeleteaduslikult kaugel ühtsest või selgest nähtusest, on see kategooriana leksikograafias vajalik kui kompaktne viis andmaks ülevaadet sõna käitumisest kasutuses. Ka e-leksikograafias vältimatud automaatsed protseduurid nagu morfoloogiline ja süntaktiline märgendamine ning tähenduste ühestamine eeldavad kas konkreetselt või vaikimisi leksikaalsete üksuste eristamist. Käesolevas artiklis anname sissevaate sõnaliikide rolli leksikograafi töös. Vahendame tulemusi aastal 2019 tehtud uuringust, mille eesmärk oli välja selgitada eesti keelt kirjeldavate leksikograafide probleeme ning vajadusi seoses sõnaliikidega, aga ka ootusi keeletehnoloogilistele lahendustele sõnaliigi määramise hõlbustamiseks.
***
"On word classes in contemporary lexicography: The lexicographers’ view"
This study examines the role of word classes in the contemporary lexicographic work. The analysis is based on a metalexicographic semi-structured interview carried out among 23 Estonian lexicographers. We focus on three main research questions: i) How necessary are word classes in lexicopraphers’ work? ii) What kinds of problems they do experience related to the word classes? iii) How do lexicographers solve these problems and how could digital tools facilitate the word class judgement processes?
The results indicate that in lexicography, word classes provide an (implicit or explicit) frame for organisation of data, even if word-class tagging does not directly belong among the tasks of the lexicographer. The word class determination process in unclear cases is a complicated one. In addition to the usage of a word and the expected needs of the user, the lexicographer must consider the structural requirements of the particular dictionary (s)he is working with. Along with the development of digital resources, the demands of the data model behind the electronic database have to be considered; not to mention the theoretical linguistic insights. Linguistically, the most problematic issues appear in the grammaticalisation and lexicalisation processes related to inflectional suffixes (mainly adverbs and adpositions) or conversional transposition (adjectives). The typical word-class altering devices in Estonian such as suffixal derivation (see, e.g. Vare 2006: 199) do not emerge as particularly problematic.
The interviewed lexicographers would welcome a digital application that would facilitate and quickened the word class determination process. The application would have an improved morphological tagger compared to the present tools and it would be more efficient in extracting statistical information from corpora. Lexicographers wish to acquire information about the prevailing word-class function together with the data this assessment is based on. Yet, the lexicographer makes the final decision.
FUF 65: 153–154 (2020) method for more specific purposes, namely the analysis of changes in mood and modality. Compared to primary data drawn from colloquial speech, elicitation and translated clauses run certain risks, most notably the unexpected influence of the source language on the recipient language. However, this is exactly what the author is looking for. More importantly, his previous knowledge of the Finnic languages, and the various types of contacts they have had with other languages, is so comprehensive that the result is impressive. The treatment of individual aspects is careful and precise, and these aspects actually amount to much more than the title alone suggests. The book is concise, with no superfluous elements included, and it consists of ten chapters. The theoretical foundations of the study are carefully introduced as both language death and mood and modality are conceptually clarified, separately in Chapters 2–3, and together in Chapter 4. Here, probabilistic hierarchies between categories are introduced; for instance, standard questions about What happens in language loss?
Artikkel käsitleb läänemeresoome ajaloolisi isikunimesid, mille lõpus on nimeformant (sufiks) -mas või -mäs (ühine tähistus -mAs) Antakse ülevaade, milliseid mAs-nimesid ja ka muid mVs-nimesid on allikatest leitud. Püstitatakse hüpotees, et kirjapiltidega -mes ja -meß esindatud isikunimed ei sisalda järelosisena sõna mees, nagu mitmed uurijad varem on väitnud. Analüüsitakse mVs-lõpuliste isikunimede võimalikku hääldust keskalamsaksa ortograafia ja tekstinäidete taustal. Käsitletakse mAs-sufiksi võimalikku päritolu ja jälgi läänemeresoome keeltes. Vaatluse all on ka mAs-isikunimede tüübi mõju järgnenud kristlikele laennimedele ja seosed tänapäeva eesnimedega. Eesti kohanimede vanades dokumendikujudes esinevat lõppu -mas või -mes on samuti vaadeldud. Selle tüübiga seoses pakutakse välja selged isikunimejuhtumid Ihamaru ja Viimsi, analüüsitakse jätkuvalt lahtise etümoloogiaga nime Teilma ja juhitakse tähelepanu mõnedele teistelegi tänapäeval ma-lõpulistele nimedele. Abstract. Evar Saar: Finnic personal names with the suffix -mAs. This article addresses Finnic pre-Christian personal names which ended with the suffix -mas or -mäs (joint marking -mAs). An overview of which mAs-names and also mVs-names have been found in the sources is provided. A hypothesis is formulated that personal names represented by spellings -mes and -meß do not contain the word mees ‘man’ as the second component, as many researchers have claimed. Such spellings have been found in the names of Estonians and Livonians from medieval Livonia. The possible pronunciation of personal names ending in mVs are analysed in the context of Middle Low German orthography and text samples. Written mes-endings in personal names link, on the one hand, with the phenomenon that in preserving the Finnic vowel harmony, the letter -e was the main presentation of the Finnic sound -ä. This enables such interpretations as, for example, Melemes (*Meelemäs). At the same time, vowel harmony was disappearing in medieval North Estonian language which means that -ä in successive syllables was still replaced with a. Another and more important tendency characterising spellings with Middle Low German background is the perception of most vowels in successive syllables in a reduced form and writing them by e. Finnic suffix mAs has been interpreted on the example of Ihama and Ihamas by Päivi Rintala. Rintala considers the short suffix mA primary, which has especially functioned as individualising the object. mAs personal names are alive in modern Estonian in a Christian first name Toomas with an accidentally similar end structure and in a new first name Urmas created by Julius Mägiste. First name Armas ( Estonian meaning ‘lovely’) that is widespread in Finland and the historical Ihamas recommended by Mägiste have not become popular in Estonia.
Abstract The article explores the individual differences of rhythmic variation in traditional sung oral poetry. The analysed group of ritual songs is part of the Seto singing culture – a subtradition of Finnic oral trochaic tetrameter. The rhythmic variation, created by different positioning of stressed syllables in the song line, reveals itself on two levels, in linguistic verse structure and in musical performance. In the singers’ performances the verse and musical structures complement each other, having a cumulative rhythmic effect. By designing the rhythm at both levels, the singers systematically take into consideration the linguistic features of the used words. A statistical analysis shows a remarkable divergence in the rhythmic variation of different lead singers. The results are more homogeneous at the level of linguistic verse structure and more diverse at the level of musical performance. Also, the rhythmic choices of the lead singer and his or her choir in the course of the performance may differ. We may speculate that this divergence in individual rhythmic strategies could have been caused by the singers’ type of creativity and skills, their different perceptions of genre features and intergeneric relations, and the musical influences between more closely related singers.
Izhorians: A disappearing ethnic group indigenous to the Leningrad region There is no body of research focusing specifically on Izhorians, a Finno-Ugrian minority group indigenous to the Leningrad region. Information about them is usually embedded in wider studies investigating Finnic minorities living at the intersection of Russia, Estonia and Finland. Consequently, it is fragmented, disjointed and marginalised, and available almost only in Russian, Estonian or Finnish. However, the most recent report on the state of the Izhorian language (which is part of a general study of Finnic minority languages in Russia) is available in English. Even though information about Izhorians lacks unity and cohesion, all researchers share the same concern, namely that Izhorians are disappearing as a distinct ethnic group. This concern manifests itself as a tendency to follow the dynamics of the Izhorian population, paying special attention to statistical data. Accordingly, this paper begins with a presentation of those data as a feature that connects all available research and proceeds to a commentary clarifying the reasons for the decline of this ethnic group. It also evaluates the current state of the Izhorian language. This review article presents a concise overview of selected research findings related to various issues concerning the study of Izhorians, including works by A. I. Kir′ianen, A. V. Labudin and A. A. Samodurov (2017); A. I. Kir′ianen (2016); N. Kuznetsova, E. Markus and M. Muslimov (2015); M. Muslimov (2005); A. P. Chush′′ialova (2010); F. I. Rozhanskiĭ and E. B. Markus (2013); and V. I. Mirenkov (2000). Izorowie – zanikająca rdzenna grupa etniczna w regionie leningradzkim Jak dotąd, nie ma literatury badawczej skupiającej sie na Izorach, rdzennej ugrofinskiej grupie etnicznej zyjącej w regionie leningradzkim. Informacje na ich temat zwykle stanowią cześc szerszych prac dotyczących mniejszości baltofinskich na pograniczu Rosji, Estonii i Finlandii, są zatem fragmentaryczne, rozproszone, zmarginalizowane i dostepne niemal wylącznie w jezykach rosyjskim, estonskim lub finskim. Najnowsze studium dotyczące stanu jezyka izorskiego (stanowiące cześc ogolnego opracowania na temat baltofinskich mniejszości jezykowych w Rosji) jest dostepne w jezyku angielskim. Pomimo tego, ze badania dotyczące Izorow cechuje brak spojności, wszyscy badacze podzielają obawe o ich przetrwanie jako odrebnej grupy etnicznej, co przejawia sie w tendencji do śledzenia dynamiki populacji, ze szczegolnym uwzglednieniem danych statystycznych. Autorka wychodzi od przedstawienia tych danych jako elementu lączącego wszystkie dostepne badania i omawia przyczyny zanikania Izorow jako odrebnej grupy etnicznej. Artykul przedstawia rowniez ocene obecnego stanu jezyka izorskiego. Zawiera tez zwiezly przegląd wynikow wybranych badan dotyczących Izorow i omawia prace takich autorow jak: A. I. Kir′ianen, A. V. Labudin i A. A. Samodurov (2017); A. I. Kir′ianen (2016); N. Kuznetsova, E. Markus i M. Muslimov (2015); M. Muslimov (2005); A. P. Chush′′ialova (2010); F. I. Rozhanskiĭ i E. B. Markus (2013); V. I. Mirenkov (2000).
In Livonian and other Finnic languages, demonstratives are a widely used and important group of words, often showing distal oppositions and other referential differences. Demonstrative proadjectives are a type of demonstrative word that has not been much researched thus far, as their meaning depends mostly on the other parts of the text. The present article describes the origin of Livonian demonstratives and focuses on demonstrative proadjectives and their use. Utilising example sentences from the Livonian-Estonian-Latvian Dictionary (Viitso, Ernštreits 2012), this study analyses the morphosyntactic use of demonstrative proadjectives and also makes observations on their semantic functions. For the morphosyntactic analysis, four parameters of demonstrative proadjectives are described: their attributiveness or non-attributiveness, their syntactic function, the case in which they are used, and their singular or plural use. In addition, observations on possible semantic functions are made using different types of sentences in which demonstrative proadjectives occur.Kokkuvõte. Marili Tomingas: Liivi demonstratiivsed proadjektiivid – morfosüntaktiline kasutus ja tähendusfunktsioonid. Artiklis kirjeldatakse liivi demonstratiivsete sõnade olemust ja kujunemist nelja ajaloolise läänemeresoome demonstratiivtüve põhjal, võrreldes lühidalt liivi keelt ka teiste läänemeresoome keeltega. Täpsemalt esitatakse liivi demonstratiivsete sõnade jaotus ning keskendutakse demonstratiivsete proadjektiivide grupile, mille tähendusi ja praktilist kasutust on seni vähe kirjeldatud proadjektiivide keerulise semantilise määratluse ning sagedase atributiivsuse tõttu. Demonstratiivsete proadjektiivide morfosüntaktilist kasutust ja funktsioone käsitletakse näitelausete põhjal, mis on võetud „Liivi-eesti-läti sõnaraamatust“ (Viitso, Ernštreits 2012), analüüsides demonstratiivsete proadjektiivide süntaktilisi positsioone, atributiivsust ja morfoloogiat. Samuti vaadeldakse demonstratiivsete proadjektiivide erinevaid semantilisi funktsioone.Märksõnad: demonstratiivid, proadjektiivid, morfoloogia, süntaks, semantika, liivi keelKubbõvõttõks. Marili Tomingas: Nägțijid azūmummitsõnād līvõ kīelsõ – morfosintaktili kȭlbatimi ja tǟntõkst funktsijd. Kēra tarmõb iļļõvaņtļimiz iļ līvõ kīel nägțijizt azūmsõnād ja nänt suggimiz nēļast nägțijiz sõnātõvstõ (*tämä, *taa, *too ja *se). Autor sēļțab, kui līvõ nägțijizt azūmsõņḑi um jaggõmõst, ja tuņšlõb jõ pīenõst nägțijiži azūmummitsõņdi, sīest nänt kȭlbatimizt ja tǟntõkši um siedaigsōņõ vel veitõ tuņšõltõd. Kēras um nǟdõb nägțijizt azūmummitsõnād morfosintakstili analīz ja tǟntõkst nägțõbõd. Autor um kubbõn analīzmaterjal pierāst nēļakimdõ kītõmt nägțijizt azūmummitsõnādõks “Līvõkīel-ēstikīellețkīel sõnārōntõst“ (Viitso, Ernštreits 2012).
This article presents a survey of Tiit-Rein Viitso’s studies on Livonian. Viitso has studied a variety of aspects of this southernmost Finnic language. In the current article, Viitso’s studies on Livonian are grouped into six parts: studies on (1) Livonian pronunciation and word prosody; (2) grammar; (3) vocabulary; overviews of the (4) Livonian language; the (5) Livonian language in the Finnic context; and (6) Livonian folklore, culture, and people. The most important part of Viitso’s Livonian studies concerns gradation in Livonian and its complicated system of morphophonological alternations. His research activities have been crowned with remarkable monumental works including the largest Livonian dictionary to date with an extensive grammatical survey (2012). Being deeply interested in the Finnic languages, Viitso has studied the historical contacts of the Livonian language and its broader Finnic context.Kokkuvõte. Tuuli Tuisk, Karl Pajusalu: Uurimisreis läbi liivi maailma: Tiit-Rein Viitso uurimused. Artiklis antakse ülevaade emeriitprofessor Tiit-Rein Viitso liiviteemalistest uurimustest. Liivi keel on olnud Viitsole paeluvamaid keeli juba üle 50 aasta. Liivi keelt on ta uurinud kõige erinevamatest aspektidest. Artiklis on Viitso liivi uurimusi vaadeldud kuues suures rühmas, milleks on uurimused (1) liivi hääldusest ja sõnaprosoodiast, (2) liivi grammatikast, (3) sõnavarast; lisaks ülevaated (4) liivi keelest, (5) liivi keelest läänemeresoome kontekstis, (6) liivi folkloorist, kultuurist ja inimestest.Märksõnad: Tiit-Rein Viitso, läänemeresoome keeled, liivi keel, uurimisajaluguKubbõvõttõks. Tuuli Tuisk, Karl Pajusalu: Tuņšlimiz reiz leb līvõd mōīlma: Tiit-Rein Viitso tuņšlimizt. Kēras āt vaņţõltõd profesor Tiit-Rein Viitso līvõkīel tuņšlimiz tīed. Līvõ kēļ um vȯnd Viitso pierāst ikš amā interesant kēļ jemīņ äbku 50 āigastõ. Ta um tuņšlõn līvõ kīeldõ setmiņ aspektist. Sīes kēras Viitso tuņšlimiztīed at jagdõd kūdõ gruppõ: (1) līvõ kīel īeldimi ja sõnād prozodij, (2) līvõ kīel gramatik, (3) līvõ sõnād, (4) iļammizt kērad iļ līvõ kīel, (5) līvõ kēļ vāldamiersūomõ kīeld siegās, (6) līvõ folklōr, kultūr ja rovst.
The paper describes a previously little-known grammatical category in South Saami. Termed here as “relation forms”, the phenomenon in question is etymologically related to the comparative and superlative marking of adjectives, but synchronically quite distinct from it. The suffix -be/-åbpoe can be attached to not only adjectives (e.g., nuerebe ‘younger’, båarasåbpoe ‘older’), but also to nouns and kinship terms in particular (e.g., tjidtjebe ‘(the) mother’, vuanavåbpoe ‘(the) mother-in-law’), and the superlative marker -mes/-ommes can be used similarly, albeit to a lesser extent. The paper discusses the position of such forms in South Saami morphology, syntax and sentential semantics, especially in relation to markers of definiteness and possession. From a diachronic perspective, South Saami sheds new light on the origin of the Saami-Finnic (and Hungarian) comparative marker *-mpV, and from a typological point of view, it is proposed that the closest analogues to the Saami phenomenon can be found in Tungusic, which also adds to our understanding of the development of *-mpV comparatives – possibly from a more original contrastive function of the suffix.
Livonian is unique among the Finnic languages in possessing a two-way tonal contrast in primary stressed syllables. Observed already in the earliest linguistic descriptions of Livonian, this two-way contrast between stressed syllables with stød (also called broken tone) and plain tone closely resembles the tonal system of Latvian with which Livonian has been in close long-term contact. This paper describes a pilot study, which used six measurements of spectral tilt (h1-h2, h1-F1, h1-F2, h1+h2/2-F1, h1-F3, F2-F3) to determine whether Livonian stød was associated with any non-modal phonation, specifically creaky voice. Spectral tilt is the degree to which intensity decreases as frequency increases (Gordon and Ladefoged 2001). Earlier researchers (e.g., Vihman 1971) have noted that stød vowels tend to be laryngealised, therefore, creaky voice is a likely candidate for non-modal phonation associated with stød. The method in this study is based on that used by Esposito (2004) in her similar study of Santa Ana del Valle Zapotec. The study used data from archival recordings of Pētõr Damberg, a speaker of the East Dialect of Courland Livonian from the village of Sīkrõg, and focused on measurement of CVV syllables containing either [ǭ] or [ō] (IPA: [o̞ː] and [oː]).Kokkuvõte. Uldis Balodis: Mittemodaalne fonatsioon liivi keele katketooniga sõnade vokaalides. Liivi keel on läänemeresoome keelte seas mõneti ainulaadses olukorras, kuna sõnade pearõhulistes silpides ilmneb tonaalne vastandus. Juba varasemad liivi keele kirjeldused on näidanud, et selles vastanduvad katketoon ehk stød ja püsitoon. Toonisüsteemi poolest on liivi keel sarnane läti keelega, millega liivi keel on olnud pikaajalises kontaktis. Käesolevas artiklis uuritakse, kas liivi stød on seotud mittemodaalse fonatsiooniga, eriti nn käriseva häälega (creaky voice). Selle kindlaks tegemiseks mõõdeti spektrikallet (spectral tilt) kuuest punktist (h1-h2, h1-F1, h1-F2, h1+h2/2-F1, h1-F3, F2-F3). Spektrikalle on aste või punkt, kuhu intensiivsus võib sageduse suurenedes tõusta (Gordon and Ladefoged 2001). Käesolevas uurimuses kasutatud meetod põhineb samal meetodil, mida kasutas Esposito (2004) oma uurimuses Santa Ana del Valle Zapotec kohta. Ainestik on pärit idaliivi keelejuhilt Pētõr Dambergilt (Kuramaalt Sīkrõgi külast). Analüüsitud materjal sisaldas CVV esisilbiga sõnu, kus esinesid pikad vokaalid [ǭ] või [ō] (IPA: [o̞ː] ja [oː]). Varasemad uurimused (nt Vihman 1971) on näidanud, et stødiga vokaalid kalduvad olema larüngaliseeritud, mistõttu võib stødi puhul kärisevat häält seostada mittemodaalse fonatsiooniga, seda osutavad ka selle artikli tulemused.Märksõnad: toon, stød, katketoon, fonatsioon, spektrikalle, kärisev hääl, liivi keelKubbõvõttõks. Uldis Balodis: Līvõ kīel īžkillijizt äbmodāli fonātsij katkāndõksõks sõņši. Līvõ kēļ um īžki vāldamiersūomõ kīeld siegās, sīest ku sīe ežmis zilbsõ võib vȱlda kakš tūoņõ (katkāndõks agā murdtõd tūoņ ja tazzi/ nūziji tūoņ). Siedā kūlizt jõvā ežmizt līvõ kīel tuņšlijizt. Līvõ kīel ja lețkīel tūoņõd sistēmõd ātõ väggi ītizt, sīest ku nänt rõkāndijizt ātõ kōgiņ jellõnd īdtuoiz kūoral. Sīes tuņšlimizõs um kȭlbatõd kūd spektõr vändit (engliš kīels spectral tilt) aigõ (h1-h2, h1-F1, h1-F2, h1+h2/2-F1, h1-F3, F2-F3). Sīen um sēļțamõst, või līvõ kīel katkāndõks um mingi eņtšvīți fonātsij tīp. Spektõr vändit um āiga, mis nägțõb, kui pǟgiņ kildzit sadāb, až sagdit nūzõb (Gordon ja Ladefoged 2001). Jedmilizt tuņšlimizt (ngț. Vihman 1971) ātõ nägțõnd, ku katkāndõksõks īžkillijizt jūs um lieudtõb laringalizātsij, ja keržiji ēļ sugūb äbmodālizõst fonātsijst. Sīe tuņšlimiz pierāst kȭlbatõd metod um seļļi īž nemē Esposito (2004) kȭlbatiz Santa Ana del Valle zapotek kīel tunšlimiz pierāst. Tuņšlimiz materjalõks ātõ Kurāmō idālīvõ murd rõkāndijiz Pētõr Damberg tekstõd (Damberg vȯļ Sīkrõg kilāst). Analīz pierāst sait võttõd sõnād CVV ežmiz zilbõks, missõs āt pitkād īžkillijizt [ǭ] agā [ō] (IPA: [o̞ː] ja [oː]).