Artiklis kirjeldatakse suurte keelemudelite võimekust vanade (17. ja 18. saj) eesti keelt sisaldavate sõnastike sisu analüüsimisel. Autorid korraldasid kolme suure keelemudeliga (GPT-4o, Gemini 1.5 Pro ja Claude 3 Opus) kokku kolm katset. Esimese katse valimis olid vanad ametinimetused ja sotsiaalsed rollid, teises valimis lõunaeesti sõnad, kolmandas vanad laensõnad. Katsete tulemused näitavad keelemudelite suurt potentsiaali vanade sõnakujude ühendamisel nüüdiskujudega: tulevikus saaks seda rakendada sõnastikes märksõnade diakroonilisel kirjeldamisel koos viidetega varasematele esinemisaegadele ja -kohtadele. *** "Identifying Old Estonian word forms using large language models" *** As large language models (LLMs) have gained more and more visibility and momentum in society since 2022, numerous researchers have studied the possibilities of applying these new technologies for research in lexicography. This article deals with historical sources: how useful are LLMs in identifying old word forms in 17th and 18th-century German-Estonian and Estonian-German dictionaries? More precisely, can these technologies reduce the time burden on human researchers to identify old word forms and connect them with the same words’ modern written forms (even if the original word itself has been substituted by a completely new one over the centuries)? To answer these questions, the authors conducted an empirical qualitative study with three major LLMs: GPT-4o, Gemini 1.5 Pro and Claude 3 Opus. The study consisted in analysing the LLMs capacities and success rates using API-request-based prompts in three main tests, each with different samples: 30 old professional titles and societal roles’ denominations (6 sources ranging from Stahl 1637 up to Hupel 1780); 54 dialectal words (in Gutslaff 1648) and 20 borrowed words (in 3 sources: Stahl 1637, Gutslaff 1648, and Göseken 1660). In these tests, Claude generally outperformed all the others. However, the results show variations due to the sample words’ characteristics (words with a similar orthography are more easily recognised). The high success rate, ranging from 74% to 90%, incites the authors to consider the possibility of carrying out tests with a larger sample, possibly encompassing whole dictionaries. This would significantly help lexicographers to create a diachronic historical development path for different words in the entries of large Estonian monolingual explanatory dictionaries.
Essee põhineb Kohtumiste & Mitte-Kohtumiste Instituudi 19.02.2024–24.02.2024 Eesti Kunstiakadeemia Galeriis korraldatud kestusaktsioonil „Utoopia Saatkond: Õnne kõigile, tasuta, ja ärgu kellelegi tehtagu liiga!“. Aktsiooni loojad ja läbiviijad olid Oliver Issak, Kairi Mändla, Jan Teevet, Taavi Teevet ning Margaret Tilk, kellest kolm on ka essee autorid. Tegu on kunstnik-uurijate autoripositsioonilt lähtuva esseistliku refleksiooniga, mis keskendub EKA Galeriis aset leidnud aktsiooni keskmes olnud ankeetidele ning sellele, kuidas suunas ja mõjutas poeetilise sisuga nihestatud bürokraatlik tekst („Avaldus poeetilise varjupaiga taotlemiseks“) aktsioonis osalenuid oma isiklikke kogemusi, mõtteid ja lugusid jagama ning (ümber) mõtestama. Essee vaatleb ankeedi kui teksti kunstilist ja dialoogilist potentsiaali, võttes aluseks umbes 250 külastaja täidetud ankeedid, mis viie päeva jooksul Utoopia Saatkonnas kunstnike kätte jõudsid.
Abstract. Oliver Issak, Margaret Tilk, Jan Teevet: Questionnaire as a meeting ground of bureaucracy and poetics. This essay stems from a durational performance action “The Embassy of Utopia: Happiness for Everybody, Free of Charge, and May No One Be Left Behind!”, which was led by an artistic collective (called the Institute of Meetings & Non-Meetings) at the EKA Gallery, Estonia from February 19th to 24th, 2024. The performance was created by Oliver Issak, Kairi Mändla, Jan Teevet, Taavi Teevet, and Margaret Tilk – three of whom are also the authors of the essay. This reflection is embedded in an artist-researcher’s perspective as it delves into the possibilities of viewing a questionnaire as a form of art. Particularly, we explore how “Application for poetical asylum”, the poetical-bureaucratic text central to the durational performance, prompted participants to share and reinterpret their personal experiences, thoughts, and narratives. By inspecting 250 visitor-completed questionnaires collected over the five days of “The Embassy of Utopia” performance, we map the inherent artistic and dialogical potential of a questionnaire as a textual form.
Eesti keeles on kaks demonstratiivpronoomenite süsteemi: üheliikmeline, kus kasutatakse demonstratiivpronoomenit seedistantsneutraalselt, ja kaheliikmeline, kus see viitab kõneleja lähedal ning too kaugel olevale referendile. Mõlemas süsteemis lisatakse demonstratiivpronoomenile sageli demonstratiivadverb (nt see siin). Süsteemi valik näib olevat seotud keelekõneleja päritoluga – Lõuna-Eesti päritolu kõnelejad kasutavad kaheliikmelist, Põhja-Eesti päritolu üheliikmelist süsteemi. Uurimuses keskendume kahe demonstratiiviga fraasidele (nt see siin), püstitades kaks küsimust. Esiteks, milline on keelekõnelejate enda arvamus selle kohta, milliseid demonstratiive millises ruumilises olukorras nad kasutaksid. Teiseks, kas see, kuidas keelekõneleja arvab end demonstratiive sisaldavaid lauseid kasutavat kattub vastavate lausete tõlgendamisega samas olukorras. Viisime läbi hinnangukatse, mille tulemusi võrdleme varem avaldatud tõlgenduskatse tulemustega. Mõlema katse andmed koguti järjestikuselt ning samadelt katseisikutelt. Hinnangukatse näitas, et lõunaeestlased hindasid too’d sisaldavate lausete ütlemist tõenäolisemaks kui põhjaeestlased. See’d sisaldavate lausete puhul päritolu hinnanguid ei eristanud. Sarnaselt tõlgenduskatsega osutus ka hinnangukatses oluliseks referendi kaugus, kuid visuaalne esilduvus andis erinevaid tulemusi, viidates kauguse teguri kesksusele ning esilduvuse perifeersusele demonstratiivide tähenduses.
Abstract. Maria Reile, Kristiina Averin, Nele Põldver: Does see equal too? Rating task with Estonian demonstrative pronouns and demonstrative adverbs. Estonian employs two demonstrative pronoun systems – a one-way system (used in North Estonia) where the demonstrative pronoun see is distance neutral, and a two-way system (in South Estonia) where see is the proximal and toothe distal demonstrative pronoun. In both systems, demonstrative adverbs are often added to demonstrative pronouns, forming two-demonstrative phrases (e.g., see siin). We conducted a rating study to investigate these phrases, asking which demonstratives the speakers would use in which spatial settings. In addition, we compared these results with a previously published interpretation study to see whether the speakers’ opinions to use or not use certain demonstratives match their interpretations of these demonstratives. The rating study showed that South Estonians would use the demonstrative toomore likely as compared to North Estonians while origin had no effect on using the demonstrative see. Both experiments showed a similar effect of distance on demonstrative use, but not visual salience.
This article studies the inflectional forms of Livonian third person and demonstrative pronouns as used in spoken language recordings. In Standard Livonian, these words have the nominative singular forms tämā/ta ‘he/she; this’, se ‘this’, tūo ‘that’, and the nominative plural forms nämād ‘they’ (for tämā), ne ‘they; these’ (for both ta and se), and tuoist ‘those’ (for tūo). The current empirical study describes their use based on Livonian fieldwork recordings from the Archives of Estonian Dialects and Kindred Languages (AEDKL). In the present article, the inflectional forms and the main functional tendencies of Livonian third person and demonstrative pronouns are described, comparing them also to the forms mentioned in earlier Livonian grammars and dictionaries to see if there is any change in their use.
Kokkuvõte. Marili Tomingas: Kolmanda isiku ja demonstratiivpronoomenite vormid suulises liivi keeles. Artikkel uurib liivi keele kolmanda isiku ja demonstratiivpronoomenite käändevorme suulise liivi keele salvestistes. Andmestikuna kasutati 13 salvestist viie liivi keele kõnelejaga. Kuna liivi keeles võib kolmanda isiku ja demonstratiivpronoomenitel olla nii pikki kui ka lühikesi vorme, oli eesmärk teada saada, millisel kujul need suulises keeles esinevad ja kas kasutatakse rohkem pikki või lühikesi vorme. Samuti uuriti, kas demonstratiivpronoomen tūo on suulises keeles veel kasutuses. Tulemusi võrreldi ka varasemate liivi grammatikate andmetega. Ilmnes, et suulises keeles kasutatakse lisaks kirjakeele vormidele ka kolmanda isiku ainsuse nominatiivi vormi tä ja mitmuse vorme nēd, nad ja nät, lisaks kolmanda isiku ainsuse daativi lühikest vormi täm ning demonstratiivpronoomeni se puhul kasutatakse instrumentaalis ja sisekohakäänetes veidi enam lühikesi vorme.
Kubbõvõttõks. Marili Tomingas. Kuolmõnd pärsōn ja nägțijizt azūmsõnād morfolōgij sūlizõs līvõ kīels. Kēra tuņšlõb līvõ kīel kuolmõnd pärsōn ja nägtijizt azūmsõnād morfolōgliži formidi sūlizõs līvõ kīels. Dattõd ātõ perīņ vīd līvõ kīel rõkāndijizt kīelst. Kēra merk vȯļ seļțõ, mingizt azūmsõnād sūlizõs kīelsõ ātõ kȭlbatõd pitkād ja lītizt formõdõks, ja mingizt formõd sōbõd kȭlbatõbõd jemīņ. Sai ka tuņšõltõd, või azūmsõnā tūo vel sōb kȭlbatõd sūlizõs kīels. Tuņšlimizõs um nǟdõb ka rezultātõd ītlimi jedmilizt gramatikādõks ja sõnārōntõdõks. Um nǟdõb, ku sūlizõs kīels kērakīel formõd kūoral sōbõd mūndakõrd kȭlbatõd ka nominatīv formõd tä, nēd, nad ja nät, nei īž ka kuolmõnd pärsōn datīv līti form täm. Instrumentāls ja sizāližis kūožnõtkīs sūlizõs kīelsõ nägțijiz azūmsõnā se lītizt formõd saitõ kȭlbatõd rōz emīņ äbku pitkād.
Kokkuvõte. Uurimus põhineb autorite välja töötatud joonistamise ja häälega mõtlemise katse tulemustel. Katses paluti katseisikutel (21 eesti keelt emakeelena kõnelejat) kujutada ja selgitada katse läbiviijale 24 verbi suunda (näiteks nooltega). Selles artiklis esitame täpsemalt neist kahe – jääma ja jätma – analüüsi. Verb jätma on jääma kausatiivtuletis. See mõjutab ka nende tähenduserinevust – jääma on passiivsem, jätma aga aktiivsem ja agenti rõhutav. Katseisikute kujutiste ja selgituste põhjal kirjeldame, milline oli noolte suund kujutistel ja millistest elementidest koosneb mõlema uuritava verbi skeem. Selgus, et katseisikud kujutasid verbi jätma suunda nooltega, verbi jääma oli kujutatud pigem punktide, täppide, ringide või kaarjate joontega. Kujutistel ja selgitustes avaldusid ka tüüpilised skeemi osalised: JÄÄJA, JÄTJA ja JÄETU. Mõlema verbi tegevuse aega kujutati ja selgitati minevikulisusega. Sarnane on ka nende verbide mõistemetafoorsus: mõlemad kajastavad pigem negatiivset hinnangut. Verbi jääma tähenduses on olulisel kohal see, et potentsiaalne muutus ei toimu. Verb jätma väljendab aga seda, et potentsiaalse muutuse mittetoimumine põhjustatakse.
Abstract. Ilona Tragel, Jane Klavan: The direction and participants of the events expressed by the verbs jääma and jätma: a drawing experiment. We use an innovative experimental design to extract the regularities of the general conceptual structure from the speakers’ mind: a drawing task with a thinkaloud protocol. 21 native speakers of Estonian provided schematic representations of 20 experimental verbs and 4 control verbs. Our discussion focuses on jääma ‘stay, remain’ and jätma ‘leave something somewhere’. jääma typically expresses intransitive events and jätma transitive events. We zoom in on the following topics: transitivity and causativity, the positive/negative evaluation of the activity, the schematic representation of the direction of verbs and the elements belonging to the verb schema. Our study shows that the differences in the transitivity of the two verbs are reflected in the drawings and explanations given by the participants. Our results confirm the general prediction that abstract verbs have an image-schematic direction, but the specifics of the direction vary according to the type of verb.
The South Estonian Kraasna subdialect was spoken until the first half of the 20th century by a now vanished community in Krasnogorodsk, Russia. All linguistic descriptions to date are based on textual sources, mostly manuscripts from Heikki Ojansuu’s 1911/12 and 1914 fieldwork. Ojansuu’s phonograph recordings were thought to be lost by previous researchers and remained unused. The rediscovery of these recordings allows for the first analysis of Kraasna based on spoken language data, closing gaps in the description and enabling further research. This description follows a theory-neutral and framework-free approach, while respecting traditions in Estonian linguistics and linking the results to research in Estonian dialectology. It provides key information on the Kraasna subdialect based on the corpus – phonology, morphology, syntax – despite being restricted to the phonograph recordings. Future research can expand on these points and build on the present description.
Kokkuvõte. Tobias Weber: Heikki Ojansuu Kraasna murraku fonogrammide lingvistiline analüüs. Venemaal Pihkva oblastis Krasnogorodski ümbruses elanud Kraasna maarahvas rääkis lõunaeestipärast Kraasna murrakut 20. sajandi esimese pooleni. Kõik keeleteaduslikud käsitlused Kraasna murra- kust on siiani kasutanud kirjalikke allikaid, enamjaolt Heikki Ojansuu 1911.– 12. ning 1914. aastal kogunud käsikirju. Ojansuu tehtud fonogrammid arvati enne käesoleva uurimistöö tegemist olevat kadunud ning sellepärast pole neid varasemad uurijad kasutanud. Taasleitud helisalvestiste abil on selles artiklis kirjeldatud Kraasna murrakut esimest korda suulise kõne andmete alusel, täites lünki eelnevates analüüsides. Siinses kirjelduses järgitakse teoreetiliselt neutraalset deskriptiivset lähenemist, samas austades Eesti keeleteaduse traditsioone ja arvestades Eesti murdeuurimise varasemate tulemustega. Artikkel esitab Kraasna fonoloogia, morfoloogia ja süntaksi kohta põhiteavet, piirdudes aga korpuspõhise uurimusena fonogrammide keeleainesega. See on aluseks järgnevatele uurimisprojektidele, mis saavad käesolevat kirjeldust lähtekohaks kasutades arendada analüüsi edasi, seda laiendades ja süvendades.
Soome ja vene lähtekeelega eesti keele õppijate A2- ning B1-taseme tekstide keelekasutusmustrite võrdleva analüüsi tulemused näitavad sihtkeele kasutamisel erinevaid suundumusi. Siinse mõttevahetuse keskmes on leksikaalgrammatilise varieeruvuse ja stereotüüpsuse kujunemine, millel võib olla loogiline seos mõningate keele õppimist mõjutavate asjaoludega (nt õppimise-õpetamise strateegiad, õppematerjalid). Mõtteainet pakub sama sõnaliigijärgnevusega mustrite osakaalu, morfosüntaktilise varieeruvuse ja leksikaalse mitmekesisuse võrdlemine soome ja vene lähtekeelega õppijatel ning emakeelekõnelejatel. Eesmärk on leida eelistused nende mustrite kasutamisel, sõnaliikide kombineerimisel ning sõna- ja vormivalikul. Analüüsi tulemustet nähtub, et soomekeelsete õppijate sõnavara rikastub ja venekeelsetel õppijatel juurduvad leksikaalgrammatilised stereotüübid. Stereotüüpsuse kujunemist põhjustavad a) vähene määrsõnade pagas (soomekeelsetel mitmekesine, venekeelsetel kitsas) ja piiratud arv täistähenduslikke tegusõnu (soomekeelsetel siiski mitmekesisem kui venekeelsetel); b) sõnaliikide ja vormide kombineerimisel toimunud funktsionaalsed nihked emakeelekõneleja keelepruugiga võrreldes (venekeelsed õppijad). Mustri morfosüntaktilise varieeruvuse piire avardab mitmekesise sõnavara kasutamine.
***
Comparative analysis of the language use patterns of Finnish- and Russian-speaking learners of Estonian as a target language reveals different tendencies in their A2- and B1-level written production. This article discusses the development of lexico-grammatical variability and stereotypicality which may relate to some factors that influence language learning, such as learning and teaching strategies and the used learning resources. The presented study aimed to explore preferences in combining parts-of-speech, the choice of vocabulary and grammatical forms by native Finnish and Russian speakers learning Estonian, compared to native users of Estonian. Relying on the frequency of part-of-speech n-grams as well as the morphosyntactic variability and lexical diversity within these recurring patterns, the analysis indicates that the vocabulary of Finnish-speaking learners expands, while lexico-grammatical stereotypes become rooted in the writings of Russian-speaking learners. The formation of stereotypicality is caused by a) lack of adverbs in the learners’ lexicon (Finnish learners have a richer vocabulary in terms of adverbs) and limited use of lexical verbs (varies more in the texts written by Finnish learners); b) functional deviations in combining parts-of-speech and grammatical forms in text when compared to native speakers (concerns Russian learners). Diverse vocabulary also extends the constraints of morphosyntactic variability.
Ajalooliste tekstide normaliseerimine ehk tänapäevasele kujule viimine võimaldab uurida tekste praeguse keele analüüsivahenditega, otsida tekstidest märksõnu ning võrreldes tänapäevaseid ja vanu kirjakujusid saada paremini aimu keele muutumise kohta. Käesolev artikkel annab ülevaate normaliseerimisest, selle erinevatest meetoditest, mujal maailmas tehtud katsetustest selles valdkonnas ning normaliseerimise põhiproblemaatikast 19. sajandi teisest poolest pärinevate eestikeelsete tekstide näitel.
***
Normalizing historical texts
Normalizing historical texts or in other words converting them to modern spelling enables us to analyze them with tools designed for contemporary language. It also makes it possible to search the texts for different keywords and automatically compare the old spelling to contemporary spelling. This article gives a general overview of normalizing, different methods, previously performed experiments and the main problems in the context of the old Estonian texts from the second half of the 19th century.
Active citizen diplomacy and cultural connections between the Nordic countries and the Balkans date their beginnings to the eighteenth century. The contacts between ordinary people in Finland and Bulgaria, Sweden and Serbia are a little researched but important aspect of the common history of Europe, created not by states or officials, but by individuals and associations. In the first period until World War II, cultural actors such as writers and artists contributed to the dialogue, but after the change of regimes in Bulgaria and Yugoslavia, cultural friendship associations maintained non-formal connections beside the official diplomatic relations. Individual contacts were scarce and exchange mainly channeled through these structures. Today, the politics have changed, but where does citizen diplomacy stand? The role of associations has been significantly reduced in comparison with the Communist era and the friendship model appears antiquated in the time of Internet, increasing individual tourism and growing possibilities for cultural exchange within the European Union framework. This historical overview and conceptual article argues that both a fresh approach and a critical review about citizen diplomacy are needed. Looking in the rear-mirror of the past and into the present and future, it becomes clear that earlier relations and today’s contacts must be mapped out to a larger extent than has ever been done before.
The aim of this article is to highlight some developments in the writing of contemporary sagas in respect to their role in strengthening and perpetuating a discourse of power aimed at establishing the 13th-century incipient Icelandic aristocracy. The source we shall focus on, Þórður Kakali Sighvatsson’s saga (Þórðar saga kakala, translated as Saga of Þórðar the Stammerer/Cackler/Chatterer), was written during the second half of the 13th century by an unknown author and includes details on the life of the protagonist from the period 1242 to 1250. It is one of the fourteen sagas in the Sturlunga collection, probably assembled around the year 1300 by Þórðr Narfason.
"Particle verbs and prosody"
This paper investigates a class of verb-particle combinations in Estonian and their status as particle verbs vs. syntactic phrases. The paper first gives a brief overview of the main difficulties with defining and classifying particle verbs in Estonian (the difference between noun-verb combinations and adverb-verb combinations; verbal particle (afiksaaladverb) as a separate word class in Estonian, etc.). The second part of the paper presents the results of a prosodic study. The study has two primary aims: 1. To ascertain whether we can use prosody to investigate the grammatical status of verb-particle combinations, and 2. to contribute to the discussion of the lexical vs. syntactic nature of compositional verb-particle combinations in Estonian. The results of the study suggest that complex predicates and syntactics phrases are prosodically different, and, consequently, that prosodic analysis can be used as a method to study the lexical vs. phrasal status of verb-particle combinations. As to the status of compositional verb-particle combinations, the results support their treatment as complex predicates rather than phrases. The results further suggest that elements that are intermediate between lexicon and syntax may also be in some sense located on a prosodic continuum.
This article will study language, using the contrastive-descriptive method, as a phonetic imitation of the world around us, and will concentrate on the verb vocabulary, based on sound imitation and natural sound imitation, characteristic of the Finnic languages spoken in the region of the Gulf of Finland, i.e. Estonian, Finnish, Ingrian and Votic, with a special focus on verbs expressing sounds produced by inanimate sound generators/sources. The investigation clarifies the differences between expressive verbs and general vocabulary in terms of phonetic composition, and describes derivation patterns of expressive verbs. In comparisons of the four related languages, the theory of sound symbolism has not been confirmed. It is almost impossible to find identical expressive lexemes (stems) carrying the same (collocative) meaning in all four closely related languages.
Artikkelissa käsitellään oppimisympäristön vaikutusta astemääritteiden käyttöön. Astemääritteet ovat jonkin ominaisuuden asteen suurta, kohtalaista tai vähäistä määrää ilmaisevia, pragmaattista merkitystä kantavia adverbeja (esim. melko, hyvin, tosi). Oppimisympäristön vaikutusta käsitellään artikkelissa korpusten avulla. Vaikka tällä hetkellä käytössä olevat oppijansuomen aineistot eivät ole täysin vertailukelpoisia keskenään esimerkiksi tekstien tehtävänantojen suhteen, voidaan niiden avulla tehdä alustavia havaintoja oppimiskontekstin vaikutuksesta ja edelleen hypoteeseja tulevia tutkimuksia varten. Oppimiskontekstilla tarkoitetaan tässä tutkimuksessa sitä ympäristöä, jossa kieltä opitaan: kielenoppimista kohdekulttuurin ulkopuolella (vieraana kielenä) tai kohdekulttuurissa (toisena kielenä). Aiemmassa tutkimuksessa on esitetty havaintoja, että oppimiskonteksti vaikuttaa oppimiseen, mutta myös vastakkaisia ajatuksia on tuotu esiin. Tutkimuksen menetelmällisenä lähtökohtana on avainsana-analyysi ja aineistona käytetään neljää korpusta (Kansainvälinen oppijansuomen korpus, Yleisten kielitutkintojen korpus, Käännössuomen korpus ja Suomen kielen tekstikokoelma), joiden hakutuloksia täydennetään internet-hauilla. Ensiksi mainittu aineisto sisältää vieraana kielenä -aineistoa, toinen toisena kielenä -aineistoa ja kolme viimeistä kuvaavat kohdekielistä kielenkäyttöä. Tutkimustulokset eivät anna yksiselitteistä kuvaa astemääritteiden käytöstä: Ensiksikin tulokset tukevat aiempia havaintoja siitä, että oppijan käyttävät astemääritteitä paljon, mutta erityisesti ne ovat suomea Suomessa opiskelevien suosiossa. Toisaalta kohdekulttuurissa opiskelevien astemääritekirjo osoittautuu kapeammaksi. Molemmilla ryhmillä on lisäksi käytössä ns. leksikaalisia nallekarhuja (engl. lexical teddy bears), mutta nämä ovat osin erilaisia ryhmittäin. Astemääritteiden käyttö on sidoksissa syntagmaattisiin kombinaatioihin ja tilannekontekstiin, ja osoittautuu, että molempien ryhmien oppijat tuottavat jossain määrin fraseologisia tai rekistereihin liittyviä epätyypillisyyksiä.
This article follows the interests and actions of the countries of Baltic and Little ententes with regard to the projected Eastern Pact, which raised marked interest in East-Central Europe in 1934-1935. It seeks to give an answer to the question whether the negotiations over the Eastern Pact brought the interests of the Baltic states closer to those of the Little Entente. It highlights that the progress of negotiations made it clear that each country was more concerned with its security than the common security of the entire bloc, even though both the Little Entente and the Baltic Entente were established for the sake of safeguarding security of their member states and harmonising their foreign policy in this respect. Both regional security bodies declared their agreement to the Eastern Pact but the key difference was that the Baltic Entente was expected to participate in the Eastern Pact directly, whereas only Czechoslovakia was singled out from among the members of the Little Entente. The analysis concludes that Lithuania and Czechoslovakia were the two countries which were most actively concerned with the conclusion of the Eastern Pact.
Kielitaitoa tarkasteltaessa painotetaan usein kommunikatiivisuutta leksikaalisen kompetenssin saadessa vähemmän huomiota. Kirjava sanaston tutkimukseen liittyvä terminologia ja termien monitulkintaisuus sekä perustermien määrittelyn ongelmallisuus ovat kuitenkin aiheuttaneet sen, ettei muiden kuin sanastoon perehtyneitten tutkijoiden ole aina helppoa tutustua aiheeseen liittyviin, vasta 1990-luvulla yleistyneisiin tutkimuksiin.Artikkelissa tarkastellaan ensin leksikaaliseen kompetenssiin liittyvää keskeistä terminologiaa eri tutkijoitten käsityksiä vertailemalla. Tämän jälkeen pohditaan sitä, mikä on arvioinnin merkitys kielitaidon rakentajana ja mikä on sanaston osuus, kun kielitaitoa arvioidaan suomi toisena kielenä -ylioppilaskokeessa sekä yleisen kielitutkinnon suomen kielen testissä. Koska yleiseen kielitutkintoon kuulunut erillinen sanaston ja rakenteen osakoe poistettiin asetusmuutoksen yhteydessä 1.12.2011, on aiheellista miettiä, miksi näin tehtiin ja mitä mahdollisia vaikutuksia tällä poistolla on leksikaalisen kompetenssin arvostukseen.
<p>Artiklis uuritakse direktiivisekventse isa ja viieaastase tütre vestluses. 42-minutilises suhtluses, mille käigus meisterdati paberist ninasarvikut, esitas isa 92 ja laps 15 direktiivi. Uurimuses järgitakse suhtluslingvistika põhimõtteid ning kasutatakse vestlusanalüüsi mõisteid. Analüüsitakse direktiivivooru konstrueerimisel kasutatavaid lingvistilisi ja mitteverbaalseid vahendeid ning uuritakse, missugused tegevused direktiivile eelnevad ja järgnevad.</p><p>DOI: http://dx.doi.org/10.5128/ERYa8.14</p>
Facebook is the most popular social media in Finland with 1,5 million Finnish users in February 2010. Typical text types in social media are status lines and wall writings that are published for a selected network and that can be commented by any member of that network. In this article, conversation analysis is applied to the study of bilingual interaction in social media. Finns who live or have lived in Estonia use codeswitching to Estonian in their Facebook writings to establish a participation framework (as defi ned by Goff man 1981), i.e. the possible recipients of a writing. Changes in footing (ibid.) are also shown by codeswitching, when the writer's alignment or stance towards what is said changes. Th e changes in footing have to do with showing affect and indicating boundaries between activities for example when moving from narration to evaluation. Codeswitching supports the sequential organisation: in comment chains the language of a second pair part is chosen according to the fi rst pair part especially when there is a distance between the adjacency pair parts. The above mentioned functions are similar in social media and face-to-face interaction. Also, in social media, the whereabouts of the writer is oft en indicated implicitly through language choice and codeswitching.
After a long period of events, our nations restarted to have diplomatic relations, in the context of a newly declared independent Lithuania (1918). Rela-tions were not simple and transparent and the dialogue remained rather occa-sional. It was a difficult period for both states, as it was for many other European nations. Both countries started to be diplomatically represented, even if that was done from Prague for Lithuania, by Dovas Zaunis since 1924 and later on, since 1935 until the Soviet occupation, by Edvardas Turauskas, and from Riga in case of Romania, by Constantin Valimarescu, starting with 1935.
Artiklis käsitletakse eesti keele polüseemse verbi tahtma semantilist ja morfosüntaktilist arengut 16. sajandist kuni tänapäevani. Materjal pärineb põhiosas eesti kirjakeele korpustest. Grammatisatsiooniteooria taustal vaadeldakse astmeid, mille see verb on eesti keeles läbinud alates täistähenduslikust kasutusest kuni kõrgel grammatisatsiooniastmel modaalsete ja post-modaalsete konstruktsioonideni välja.Käsitluses keskendutakse eri tüüpi infinitiivitarindite koosseisus esinevale tahtma-verbile, millega vormistatakse muuhulgas agendi tahet ja kavatsust, osalejasisest võimalikkust ja vajalikkust, episteemilist modaalsust ning ka postmodaalseid tähendusi (avertiivsus/proksimatiivsus, habituaalsus) kandvaid konstruktsioone. Vana kirjakeele perioodil (kuni 18. sajandini) on kasutusel olnud ka saksamõjulisi tahtma-tuleviku konstruktsioone. Artiklis visandatakse tahtma-verbi võimalik grammatiseerumistee ning jõutakse järelduseni, et tahtma on kindlates konstruktsioonides kujunenud abiverbiks, kuid grammatiseerunud kasutuste kõrval on keeles säilinud ka oletatav algne leksikaalne ’soovimise’ tähendus.