This paper investigates the relationship between language exposure and Estonian competence of Estonian-Norwegian bilinguals aged 5–7. The sample includes 29 children acquiring Estonian and Norwegian (16 successive and 8 simultaneous bilinguals acquiring Estonian as a heritage language in Norway, 5 simultaneous bilinguals acquiring Norwegian as a heritage language in Estonia). Their language environments are described using data from the Q-BEx questionnaire, and scores from a Sentence Repetition Task and a Cross-Linguistic Lexical Task are used to describe Estonian competence. A correlation analysis shows significant correlations between exposure quality and amount of current exposure. Conditional inferencing trees and random forest models identify the pro portion of current Estonian exposure as the most important predictor of morpho syntactic competence. For lexical competence, both proportion and diversity of Estonian exposure play an important role.
Kokkuvõte. Adele Vaks, Virve-Anneli Vihman, Jan de Jong: Keelesisend ja -oskus eesti-norra kakskeelsete laste seas. Artiklis kirjeldame 5‒7-aastaste eesti-norra kakskeelsete laste keelesisendit ning keelesisendi suhet eesti keele oskusega. Valimis on 29 last: 16 suktsessiivselt kakskeelset ja kaheksa simultaanselt kakskeelset Norras, ning viis simultaanselt kakskeelset last Eestis. Keelekeskkonna kirjeldamiseks kogusime andmeid laste keelekogemuse kohta Q-BEx ankeediga. Eesti keele oskuse kirjeldamiseks kasutame lausete järelekordmistesti ning sõnavaratesti skoore. Korrelatsioonianalüüsist selgub, et keelesisendi mitmekesisus korreleerub oluliselt ja positiivselt viimase aasta eestikeelse sisendi osakaaluga. Keelesisendi ja -oskuse suhte analüüsimiseks kasutasime tingimuslikke otsustuspuid ning juhumetsa mudeleid. Mudelite põhjal mõjutab laste morfosüntaksi oskust kõige enam käesoleva aasta eestikeelse sisendi osakaal. Sõnavarateadmiste jaoks olid olulised nii eestikeelse sisendi osakaal kui ka sisendi mitmekesisus.
Adpositions localize an entity (Figure) with respect to another entity (Ground), designated by the complement of the adposition. Most Finnic adpositions are postpositions with a genitive Ground, while prepositions typically have a partitive Ground. This work is a cognitive-linguistic study of the synchronic and diachronic semantics of partitive-Ground adpositions. It is argued that adpositions with a partitive Ground select a proximal perspective to the locational relationship, while those with a genitive Ground select a distal perspective. Three alternative hypotheses are introduced and compared concerning the origin of two Finnish partitive-Ground adpositions, kohti ‘towards’ and päin ‘towards’: 1) These adpositions originated as instructive-case bodypart expressions of position (cf. selin ‘with one’s back at’), and their partitive Ground indicated a viewpoint person; 2) They were instructive forms with a meronymic-locative meaning, expressing a more precise target area within the Ground, together with a directionality toward that area; 3) The Ground of kohti and päin was originally a partitive object of ‘aiming’ or ‘shooting’ verbs, and the soon-to-be adpositions themselves were lexicalized adverbs of direction. Kokkuvõte. Tuomas Huumo: Milleks partitiiv? Kaassõnade laiendit markeeriva partitiivkäände motiividest läänemeresoome keeltes. Kaassõnad suhestavad trajektori orientiiriga, mida väljendab kaassõna laiend. Enamik läänemeresoome keelte kaassõnadest on tagasõnad, mille laiend on genitiivis, eessõnade laiend aga on tavaliselt partitiivis. Käesoleva töö eesmärgiks on selgitada partitiivis laiendiga kaassõnade sünkroonilist ja diakroonilist semantikat kognitiivse lingvistika vaatenurgast. Autor väidab, et partitiivlaiendiga kaassõnad valivad asukohasuhtele proksimaalse perspektiivi, erinevalt genitiivlaiendiga kaassõnadest, mis valivad distaalse ja holistilise perspektiivi. Autor pakub välja kolm alternatiivset hüpoteesi, mis puudutavad kahe soome keele partitiivlaiendiga kaassõna, kohti ja päin (mõlemad tähendusega ’suunas, poole’), päritolu: 1) kaassõnad grammatiseerusid instruktiivis kehaosaväljenditest (vrd. selin ’seljaga millegi poole’) ja nende partitiivlaiend väljendas esialgselt vaatleja asukohta; 2) vormid olid lokatiivsed instruktiivid, mis väljendasid meronüümiliselt täpsemat sihtala orientiiri sees; 3) partitiivlaiend oli esialgselt objekt ning väljendas suunatud tegevuse (nt. ’sihtima’, ’laskma’) sihtkohta, tulevased kaassõnad aga olid suunda täpsustavad adverbid.
Artiklis käsitletakse eesti keele mitmuse 1. isiku keeldkõne moodustamise ja kasutamise varieerumist, keelemuutuse kulgu ning järeldusi keelekorralduse jaoks. Mitmuse 1. isiku keeldkõnet saab moodustada nii imperatiivi keeldkõne vorme kasutades (ärgem tehkem) kui ka indikatiivi lõppe kasutades eitussõnal ja põhisõnal (ärme teeme) või ainult eitussõnal (ärme tee). Eesti keele ühendkorpusest 2019 saadud 4964-lauselise juhuvalimi põhjal selgub, et eitussõna ärme kasutus laieneb, ärgem kahaneb ning lõputa konstruktsiooni (ärme tee) kasutus kasvab. Ärgem- ja ärme-konstruktsiooni valikus on märgata mõningaid kinnistunud väljendeid, mis üht või teist varianti eelistavad. ärgem-konstruktsiooni kasutatakse rohkem retoorilise üleskutsena koos mitteagentiivsete verbidega, ärme-konstruktsiooni kõnelejat kaasavalt ja agentiivsete verbidega. Keelemuutuse suund on indikatiivse lõputa konstruktsiooni kasutuse laienemisele. See on ühtlasi tüpoloogiline muutus, sest sümmeetriline keeldkõnevorm asendub asümmeetrilisega. Seetõttu on keelekorraldus pikalt seda muutust tõrjunud, ent 2022. aasta lõpul siiski aktsepteerinud ka lõputa vormi.
Abstract. Liina Lindström: Variation in prohibitive 1Pl forms and typological shift: a problem for language planning? Estonian shows extensive variation in the formation and use of 1Pl prohibitive forms. Older forms use a special imperative (prohibitive) negation verb, which can be conjugated (ärgem); imperative endings are repeated on the main verb (ärgem tehkem ‘let’s not do it’). New forms use indicative endings on the negation verb (ärme) and main verb; however, the main verb may also occur as a bare stem (ärme teeme or ärme tee ‘let’s not do it’). In this paper, the variation between these three main constructions is analysed on the basis of data taken from the Estonian National Corpus 2019. It appears that use of the imperative construction (ärgem) is decreasing and use of indicative forms (ärme) is increasing; with indicative forms, there is a preference for the main verb to occur as a bare stem. This can also be seen as a typological change: symmetric negation of the imperative is replaced with an asymmetric negation construction. The imperative construction (ärgem), however, is still widely used for rhetorical purposes especially with non-agentive verbs, such as unustama ‘forget’, while the indicative construction (ärme) is typically used speaker-inclusively with agentive verbs. Language planning has resisted the asymmetric negation type so far, but accepted it finally in 2022.
The article presents a comparative-historical survey on Saami verbal derivatives with a suffixal *-š- (or *-šš-), based on extensive dictionary data from all Saami languages. The derivatives are divided into several subtypes using structural and functional criteria, and the distribution of each subtype as well as shared derivatives between Saami languages are investigated in order to illuminate the background of each subtype and their interrelations. It is argued that the essive verbs in *-āše̮- (South Saami vealkasjidh ‘appear white’) and denominal verbs in *-uše̮- (North Saami jallošit ‘play the fool’) as well as the diverse *-(e̮)še̮- verbs in the more peripheral languages descend from a single Proto-Saami *-še̮- derivative suffix with a general verbalizer function. The model of this type has probably also contributed to the emergence of the weak-grade *-Všše̮- type, which mainly consists of borrowings adapted from Finnic *-icce- verbs, such as North Saami dárbbašit (~ Finnish tarvitse-) ‘need’.
Kokkuvõte. Juha Kuokkala, Eino Koponen: Saami -š-verbituletiste esinemisest ja ajaloost. Artiklis esitatakse võrdlev-ajalooline uurimus saami *-š- või *-šš- sufiksiga verbituletistest. Uurimus põhineb laialdasel sõnaraamatuainestikul kõigist saami keeltest. Tuletised jaotatakse strukturaalsete ja funktionaalsete kriteeriumide järgi alltüüpideks, ning iga alltüübi esinemist ja mitmele keelele ühiseid tuletisi vaadeldakse alltüupide tausta ja nende suhete selgitamiseks. Selle põhjal järeldame, et essiivsete *-āše̮ -verbide (lõunasaami vealkasjidh ‘paistma valgena’) ja denominaalsete *-še̮ -verbide (põhjasaami jallošit ‘veiderdama’) ning perifeersemate keelte erinevate funktsioonidega *-(e̮)še̮ -verbide taust peitub ühes ühises algsaami *-še̮-tuletusliites, mis algselt kandnud üldse verbistaja ja frekventatiivsufiksi funktsioone. Selle tüübi eeskuju on tõenäoliselt mõjutanud ka nõrgaastmelise *-Všše̮-tüübi tekkimist, mis peamiselt koosneb läänemeresoome *-icce-verbidest mugandatud laenudest, nagu põhjasaami dárbbašit (~ soome tarvitse-) ‘vajama’.
Artiklis antakse ülevaade Eesti koroonapandeemiaaegsete piirangusiltide kogumisest ja uurimisest. Avaliku ruumi keelelisi sõnumeid on senini uuritud peamiselt keelemaastike suuna raames, fookusega eri keelte kasutusel või siltide keelekasutuse ja visuaalide vahekorral. Koroonapiirangute aegne siltide rohkus võimaldab põhjalikumalt kui kunagi varem uurida siltide keelekasutust, sh grammatilisi nähtusi. Koroonasiltide uurimisel lähtuti eeldusest, et sildil olev tekst, nagu iga teine tekst, on suhtlussündmus, milles osalejatel on kindel roll ja eesmärk. Sildi koostaja on teate vahendaja, kes eeldab, et sildi vastuvõtja käitub vastavalt sildil edastatud nõudele. Seniste uuringute tulemuste põhjal saab väita, et lisaks nõude edastamisele kasutatakse siltidel interpersonaalseid, st saatja ja vastuvõtja vahel seoseid loovaid keelevahendeid, et kõrgemalt tulnud ebamugavusi tekitavaid sõnumeid ja käske pehmendada. Siltidel luuakse ka intertekstuaalseid seoseid, neist sagedasem on seos vahendatava teatega (riiklikku olukorda reguleeriv tekst), kuid leidub ka vihjeid nii lastelaulule kui ka tuntud teatrilavastusele.
Linguists meet the pandemic: Crisis communication on COVID-19 signs in Estonia
In this article, public messages concerning the pandemic are studied as an example of crisis communication. An overview of the usage of public COVID-19 signs in Estonia during the pandemic is given. The COVID-19 sign is described as a communication act between the participants: the sign’s author (institution) and the addressee (client), who share the discourse of the pandemic including local measures implemented by the Estonian government.
The traditional framework for researching public signs has been the Linguistic Landscape. The number of signs that has now emerged, however, allows us to study linguistic means on the signs from many new perspectives. Moreover, the global pandemic discourse provided a unifying feature for public COVID-19 signs all over the world, enabling us to compare the signs across countries.
The results of a quantitative analysis of 900 Estonian COVID-19 door signs are presented. Relations between the participants of the communication act are studied from the perspectives of interpersonality (e.g., grammatical person) and intertextuality (means of expressing government regulations in the sign’s text). Furthermore, an overview of the previous studies of COVID-19 signs is given: authority and solidarity in the use of grammatical person, the comparison of signs in China and Estonia, expressing the cause, an experiment of perception of the use of person, speech acts of greetings and wishes.
Moreover, various data about COVID-19 signs is presented, such as the most common words per word class: e.g., the most common adjective was hea ‘good’, the most common noun was mask ‘mask’ and the most common verb was sulgema ‘to close’. Quantitative data on the signs’ length is also provided. As might be expected, the overall length of the signs becomes shorter as the pandemic progresses since the authors have no need to explain the already familiar situation on the signs (the median length of a sign was 16 words during the first wave and 10 words during the third wave).
Intertextual relations are also discussed in the article, e.g., how government regulations are referred to on the sign. Another interesting manifestation of intertextuality is reference to other genres: a sign could be written in verse or paraphrase a well-known nursery rhyme. Authors’ ideological stance can also be reflected on the sign, e.g., instead of referring to the measures as the cause of closing, one sign announces that the prime minister and minister of social affairs are “bullying”.
It can thus be said that public COVID-19 signs are interesting and diverse research material. As messages created spontaneously in a time of crisis, they allow us to analyze how the use of language reflects the authors’ stance, and how grammar and intertextuality influence the perception and effect of the signs.
Abstrakti. Projektiiviset grammit (kieliopilliset sanat, esimerkiksi edessä, oikealla, yläpuolella) asemoivat muuttujan (Figure) kolmiulotteiseen koordinaatistoon, jonka suhteutuskohtana on kiintopiste (Ground). Grammeilla on lisäksi skalaarisia merkityksiä, joita voidaan korostaa astemääritteiden avulla. Artikkelissa tarkastellaan suomen projektiivisten grammien esiintymismahdollisuuksia astemääritteiden kanssa, jotka ilmaisevat joko avointa (melko, hyvin) tai sulkeista skaalaa (melkein, aivan). Tarkastelussa erottuu kolme astemääritteen ja grammin yhteisesiintymän päätyyppiä. Tyypissä (1) muuttuja sijaitsee säiliömäisen kiintopisteen (kuten rakennuksen) sisäpuolella. Skalaarinen merkitys perustuu tällöin muuttujan vähenevään etäisyyteen kiintopisteen yhdestä sisärajasta (esimerkiksi seinästä): mitä lähempänä muuttuja sijaitsee rajaa, sitä korkeampi skalaarisuus (Istuin teatterissa melko edessä ~ ihan vasemmalla). Tyypissä (1) esiintyy niin avoimen kuin sulkeisen skaalan astemääritteitä. Kahdessa muussa päätyypissä muuttuja sijaitsee kiintopisteen ulkopuolella, ja skalaarisuus perustuu joko (2) muuttujan ja kiintopisteen välisen etäisyyden vähenemiseen (Auto seisoi ihan ’välittömästi’ oven edessä) tai (3) muuttujan skalaarisesti vähenevään poikkeamaan koordinaatiston jostain akselista (Lamppu riippui melkein ~ täsmälleen ’suoraan’ pöydän yläpuolella). Tyypeissä (2) ja (3) esiintyy vain sulkeisen skaalan astemääritteitä.
Abstract. Tuomas Huumo: What degree modifiers reveal about the meaning of Finnish spatial grams? Projective spatial grams (‘in front of’, ‘to the right of’, ‘above’) localize Figure (F) in a three-dimensional coordinate system with Ground (G) as its origin. This paper addresses the compatibility of Finnish projective grams with degree modifiers (DM). DMs comprise two types: a) open-scale DMs (‘somewhat’, ‘rather’, ‘very’) and b) closed-scale DMs (‘almost’, ‘quite’, ‘completely’). Three types of scalar meaning are observed. The first one (1) applies when F is inside G, and the scalar conceptualization is based on a decreasing distance between F and one extremity of the inside of G. In type (1), both open- and closed-scale DMs are felicitous. The two other types concern situations in which F is outside G and the scalar meaning is based on either (2) a decreasing distance between F and G or (3) an increasing preciseness of F’s alignment on an axis. In (2) and (3), only closed-scale DMs are felicitous.
Kokkuvõte. Tuomas Huumo: Mida kõnelevad astmemäärused soome keele projektiivsete grammide tähenduse kohta? Projektiivsed grammid (‘ees’, ‘paremal’, ‘kohal’) lokaliseerivad kujundi (Figure) kolmemõõtmelises koordinaatsüsteemis, mille alguspunktiks on taust (Ground). Artiklis analüüsitakse soome keele projektiivsete grammide koosesinemise võimalusi kaht tüüpi astmemäärustega: a) avatud skaala astmemäärused (intensiivsusmäärused, nt ‘natuke’, ‘üsna’, ‘väga’) ja b) suletud skaala astmemäärused (täielikkusastme määrused, nt ‘peaaegu’, ‘täiesti’). Autor eristab kolme astmemääruse ja grammi koosesinemise põhitüüpi. Tüübis (1) asub kujund kolmemõõtmelise tausta seespool. Skalaarne tähendus põhineb kujundi ning tausta siseruumi ühe serva vahelise kauguse vähenemisel: mida lähemal paikneb kujund servale, seda kõrgem on skalaarsus (nt ‘Istusin teatris üsna ees ~ päris vasakul’). Tüübis (1) esinevad nii avatud kui suletud skaala astmemäärused. Ülejäänud kahes tüübis paikneb kujund väljaspool tausta, ning skalaarsus põhineb kas (2) kujundi ja tausta vahelise kauguse vähenemisel (nt ‘Auto seisis peaaegu ~ täitsa ukse ees’) või (3) kujundi asendi väheneval kõrvalekaldel koordinaatsüsteemi teatud teljest (nt ‘Lamp rippus peaaegu ~ täpselt laua kohal’). Tüüpides (2) ja (3) esinevad ainult suletud skaala astmemäärused.
This article discusses the archaeological background of the Leivu and Lutsi Finnic language islands. In contrast to the earlier research tradition, a hidden Finnic presence is suggested by the distribution area of Roman Iron Age tarand graves up to and including the Medieval Period when the presence of a Finnic population in northeastern Latvia (“the Chud in Ochela”) is noted in 1179/80. The Leivu language island west of Alūksne may be the last descendants of this population, formed by the merging of a Finnic substrate and Latgalian superstrate and standing between the Estonians and Livonians. The borders of this Finnic area in northern and northeastern Latvia – a diverse network of communities, existing in parallel with Latgalian ones and based on various ethnic components – are difficult to determine, as archaeological traces of its cultural pattern in the 12th–14th centuries have much in common with the Latgalians despite definite peculiarities. The Finnic traces in the Lutsi area are more difficult to identify archaeologically, although physical anthropology suggests a former Finnic presence there too.
Kokkuvõte. Heiki Valk: Lõunaeesti keelesaared Ida-Lätis: arheoloogiline taust ja perspektiiv. Artikkel käsitleb leivu ja lutsi keelesaarte arheolooglist kujunemist. Erinevalt varasemast, baltikesksest vaatenurgast eeldatakse läänemeresoome rahvastiku varjatud püsimist rooma rauaaja tarandkalmete alal kuni keskajani ja ka keskaja vältel – kirjalikud allikad mainivad aastatel 1179– 1180 “Otšela tšuude” (tinglikult “adsele maarahvast”). Leivu keelesaar võiks endast kujutada selle läänemere substraadi ja latgali superstraadi ühtesulamise tulemusena kujunenud ning eestlaste ja liivlaste vahel paiknenud rahvastiku viimaseid järeltulijaid. Läänemeresoome asuala piire Läti põhja- ja kirdeosas on raske määratleda, kuna ilmselt oli tegemist eriilmeliste, läti asustuse kõrval eksisteerinud kogukondade võrgustikuga ja 12.–14. sajandi rahvastiku kultuuri arheoloogilised jäljed on vaatamata teatud iseärasustele paljuski latgalipärase ilmega. Lutsi asualal on läänemeresoome jälgi arheoloogias raskem leida, kuigi füüsilise antropoloogia andmed sellele viitavad.
AbstractThis paper explores the hypothesis of contact-induced change for the rise of the partitive case in Finnic languages and of the partitive case/determiner in Basque. On the basis of the well-established Indo-European partitive-genitive case and taking into account the lack of such a basis on the Uralic side, we argue that the partitive case in Finnic languages has arisen as a result of Balto-Slavic influence. Concerning the Basque partitive determiner, we likewise suggest a contact scenario (with Romance languages) as being responsible for the development of an entire system of determiners, including the definite and possibly the indefinite article as well as the partitive marker, which originates in an old ablative ending but crucially lacks the morphological properties characteristic of Basque inflectional markers.
The aim of the study is to examine the motivation of Estonian and Finnish students to become mother tongue and liter ature teachers. The empirical data were collected through an e-questionnaire distributed to all graduating student teachers in this field at the University of Tartu, Estonia, and the University of Helsinki, Finland, in the spring term of 2014 (26 + 35 students). The respondents expressed their opinions on 27 statements on a scale ranging from one to four, with the option of commenting on each one. The analysis of the data showed that the majority of students in both countries were strongly or moderately motivated to teach and thought that their subject was very important on the societal level. The most significant difference between the groups was in how the social status of the teaching profession was perceived: according to the respondents, teachers are poorly or rather poorly valued in Estonia, and highly or rather highly valued in Finland.
This reply to Natalja Kuznetsova highlights many questionable interpretations and outcomes, ten serious errors and five minor inaccuracies in her polemical paper “Estonian word prosody on the Procrustean bed of morae” (2018). The proposed list of errors includes misinterpretations of Estonian language data, faulty citations and biased conclusions.
Kokkuvõte. Külli Prillop: Moorad eesti keeles. Vastus Natalja Kuznetsova artiklile “Eesti sõnaprosoodia moorade Prokrustese sängis”. Vastus Natalja Kuznetsovale toob välja mitu küsitavat tõlgendust ja tulemust, kümme tõsist viga ja viis väiksemat ebatäpsust tema poleemilises artiklis “Estonian word prosody on the Procrustean bed of morae”. Esitatud loend vigadest sisaldab eesti keeleandmete väärtõlgendusi, vigaseid tsitaate ja kallutatud järeldusi.
This article provides a first quantitative overview of the timing and volumerelated properties of breath holds in spontaneous conversations. Firstly, we investigate breath holds based on their position within the coinciding respiratory interval amplitude. Secondly, we investigate breath holds based on their timing within the respiratory intervals and in relation to communicative activity following breath holds. We hypothesise that breath holds occur in different regions of the lung capacity range and at different times during the respiratory phase, depending on the conversational and physiological activity following breath holds. The results suggest there is not only considerable variation in both the time and lung capacity scales, but detectable differences are also present in breath holding characteristics involving laughter and speech preparation, while breath holds coinciding with swallowing are difficult to separate from the rest of the data based on temporal and volume information alone.
Kokkuvõte. Kätlin Aare, Marcin Włodarczak ja Mattias Heldner: Hinge kinni hoidmine spontaanses kõnes. Artikkel kirjeldab hinge kinni hoidmist spontaansetes vestlustes ajaliste ja kopsumahuga seotud omaduste kaudu. Hinge kinni hoidmist analüüsitakse esmalt selle põhjal, kus see käimasoleva hingamisfaasi kopsumahu ulatuse suhtes asub. Teine fookus on ajalisel faktoril: kus hoitakse hinge kinni käimasoleva hingamisfaasi alguse ja lõpu ning vestlustes sisalduva kõne vm suhtes. Hüpoteeside kohaselt peaks hinge kinni hoidmine ajalisel ja kopsumahuga seotud skaalal toimuma erinevas kohas sõltuvalt sellest, milline kontekst hinge kinni hoidmist vestluses ümbritseb. Tulemused näitavad, et kuigi hinge kinni hoidmine esineb suure varieeruvusega mõlemal skaalal, sisaldab andmestik mustreid, mis eristavad kõneplaneerimisega seotud hinge kinni hoidmist teistest alternatiividest. Tulemustest selgub ka, et neelatustega seotud hinge kinni hoidmist on keeruline muudest eristada vaid aja ja kopsumahuga seotud informatsiooni abil.
Märksõnad: hinge kinni hoidmine, kõnehingamine, spontaanne kõne, vestlused kolme osalejaga
Language typologists are dependent on data provided by descriptive linguists working on individual languages, who, in turn, benefit from typologists’ results, which give them new insights into the properties of their respective languages. The article addresses the relationship between typology and Uralic descriptive linguistics. The state of description of Uralic languages is examined by surveying the availability of descriptive sources on Uralic languages in the Glottolog database, which is widely used by typologists. Ways in which Uralic studies and language typology can be brought closer to each other for the benefit of both fields are discussed giving a number of recommendations for writing typologically-oriented grammars of (Uralic) languages. Finally, the use of typologically informed questionnaires in language description is briefly addressed.
Аннотация. Матти Миестамо: О взаимоотношении типологической и описательной лингвистики в контексте уральских языков. Лингвисты, занимающиеся типологией, зависят от данных, предоставляемых лингвистами, работающими с конкретными языками. Последние, в свою очередь, используют результаты работы типологов, что позволяет им по-новому взглянуть на материал соответствующего языка. В статье рассматриваются взаимоотношения между типологией и описательной лингвистикой в контексте уральских языков. Положение дел в описании уральских языков оценивается на основе наличия материалов по этим языкам в базе данных Glottolog, широко используемой типологами. В статье обсуждаются способы сближения типологического и описательного подходов в изучении уральских языков, что способствует развитию обоих направлений. В статье даются рекомендации по написанию типологически ориентированных грамматик (уральских) языков. Кроме того, кратко обсуждается использование типологических анкет для описания языков.
Ключевые слова: дескриптивная грамматика, описание языков, документация языков, лингвистическая типология, анкеты, уральские языки
Kokkuvõte. Matti Miestamo: Tüpoloogia ja Uurali keelte kirjeldamise vahelisest suhtest. Keeletüpoloogid sõltuvad andmetest, mis pärinevad üksikkeeltega tegelevatelt deskriptiivses raamistikus töötavatelt keeleteadlastelt. Viimased aga saavad omakorda kasu tüpoloogide töö tulemustest, mis avavad uusi vaatenurki vastavate keelte omaduste kohta. Siinne artikkel käsitleb tüpoloogia ja deskriptiivse Uurali keeleteaduse vahelist suhet. Uurali keelte kirjeldamise seisu uuritakse analüüsides Uurali keeli puudutavate deskriptiivsete allikate kättesaadavust Glottologi andmebaasis, mida tüpoloogid laialdaselt kasutavad. Arutletakse viiside üle, mis aitaksid vastastikkuse kasu eesmärgil lähendada Uurali keelte uurimist ja keeletüpoloogiat, näiteks antakse mitmeid soovitusi tüpoloogilise suunitlusega (Uurali keelte) grammatikate kirjutamiseks. Lõpuks käsitletakse ka tüpoloogilise suunitlusega küsitluskavade kasutamist keelte kirjeldamisel.
Märksõnad: deskriptiivne grammatika, keelekirjeldus, keelte dokumenteerimine, keeletüpoloogia, kirjastamine, küsitluskavad, Uurali keeled
На протяжении многих лет интерес к изучению различного рода эпосов не угасает, а скорее усиливается, поскольку именно они являются уникальными явлениями не только фольклора, но и литературы. Устные эпосы сохранили в себе мифическую традицию, бытовавшую много веков назад. Во многих культурах собственно эпосу принадлежит роль некой основы идентитета, вокруг которого позже зарождались и получили свое развитие национальная живопись, музыка, театр. Эпос, приобретая письменную форму, становился тем фактором, который не только объединял народ, но и служил основой для формирования его литературного языка и его литературы в целом. Подобная роль в карельской и вепсской культуре принадлежит и переводам эпоса «Калевала».Актуальность представленного исследования определяется необходимостью освещения возникших проблем перевода карело-финского архаичного эпоса «Калевала» на младописьменные прибалтийско-финские языки: вепсский и карельский.Основной целью является изучение всех имеющихся в нашем распоряжении вариантов перевода и его соотношение с текстом оригинала. Материалом для исследования служат собственно карело-финский эпос «Калевала» (оригинал), а также вепсский вариант перевода в его сокращенном виде и два карельских варианта перевода. В ходе предпринятого анализа рассмотрено, как авторам переводов удалось (или не удалось) сохранить основные художественно-стилевые особенности эпического текста и какие сложности возникали в ходе проделанной работы. В частности, описано, каким образом происходил поиск лексики, которая адекватно отображала бы оригинальный текст. Изучение опирается на структурно-семантический метод, позволяющий выявить в тексте элементы поэтики, а также на сравнительно-сопоставительный анализ, используемый для изучения вариативности рассматриваемых отрывков текста. Проведенное исследование наглядно демонстрирует, что при переводе архаичного эпоса различные элементы его поэтики могут представлять собой определенную сложность даже в том случае, когда речь идет о переводе на близкородственные языки. Автор должен не только хорошо владеть своим языком или наречием, на которые переводится текст эпоса, но и ему необходимо учитывать этнокультурное содержание текста. For many years there has been no loss of but even, vice versa, a rising interest in the study of various epics, for they are the phenomena unique not only for the folklore but for the literature, too. Oral epics have preserved the mythical tradition from centuries back. In many cultures, it is the epic that acts as a kind of the basic identity around which the national fine arts, music, theatre have then been coming to life and evolving. Taking written form, the epic turned into a factor that not only united the nation, but also served as the foundation for the formation of its literary language and literature in general. This is the role played in the Karelian and Veps culture by translations of the “Kalevala” epic.The relevance of this study stems from the demand for publicizing the problems arising around the translation of the archaic Karelian-Finnish epic “Kalevala” into newly scripted Balto-Finnic languages: Veps and Karelian.The main aim is to study all the available translations and their agreement with the original text. The material for the study is the original Karelian-Finnish epic “Kalevala” as well as its abridged Veps-language translation and two Karelian-language translations. It was analyzed how much the authors of the translations managed (or failed) to preserve the key artistic and stylistic features of the epic text, and the challenges they encountered in this effort. In particular, the search for the vocabulary to adequately render the original text was described. The study employs the structural-semantic analysis, which permits identifying elements of the poetic manner, as well as the method of comparison and collation, which investigates the variation of fragments of the text. The study has vividly demonstrated that for a translator of an archaic epic, various elements of its poetics can be quite challenging even when the translation is into a close cognate language. The author is supposed to not only have mastery of their own language or dialect into which the epic is being translated, but also take into account the ethnocultural content of the text.