Objekti ja tegevuse leksikaalne markeeritus eesti õppijakeeles

<p>Uurimus on osa laiemast projektist, milles võrreldakse õppijakeelt eesti keele fraseoloogilise ainese ja standardkirjakeelega. Artiklis käsitletakse objekti ja tegevust iseloomustavate leksikaalsete markeritega (markeeritud) ning ilma markeriteta (Ø-markeeritusega) objektifraase ja kirjeldatakse nende kasutuspiiranguid. Objektifraasid on leitud erinevatest keelekasutusvariantidest teksti- ja sõnastikusageduse põhjal: valitud on vaid lauses verbist paremale jäävad objekti sisaldavad kontekstid. Objektifraasid on reastatud verbivormide sageduse alusel, misjärel on välja arvutatud iga tüvemorfeemi osakaal eesti õppijakeeles ja fraseoloogilises aineses. Erinevate valimite põhjal saadud andmete võrdlusest nähtub, et nii sagedaste tuumverbide kui ka harva esinevate täistähenduslike verbide esindumus on samalaadne. Käesoleva uurimuse tarbeks on valitud nelja kõige sagedasema verbi (andma, tegema, võtma ja saama) objektifraasid. Järgnenud kvalitatiivses analüüsis ning tulemuste interpreteerimisel ei tugineta fraasistruktuuri grammatikale ega semantilistele rollidele, vaid objektifraasi markeerituse metamõistele, mille abil on lingvistikas tavaliselt kirjeldatud foneetiliste tunnuste ja morfoloogiliste kategooriate opositsioone. Artiklis on vastandatud leksikaalsete markeritega (markeeritud) ning leksikaalsete markeriteta (Ø-markeeritusega) objektifraasid. Objekti on eesti õppijakeeles määratletud tavaliselt kvaliteedi- ja kvantiteedisõnadega, tegevust adressaadi ning kvantiteedi- ja rõhusõnadega. Uurimus võimaldab vastata küsimusele, miks on objekti ja tegevust leksikaalselt markeeritud (määratletud), miks jäetud markeerimata; missugused on objektifraasi markeerituse/markeerimatuse semantilised, leksikaalgrammatilised, morfosüntaktilised ja struktuursed piirangud.DOI: http://dx.doi.org/10.5128/LV22.01