Lühendite alternatiivsed tõlgendused – rahvahuumor ja erikeel

<p>Artiklis käsitletakse lühendinaljade olemust, võimalikke moodustusviise, seoseid huumori ja slängiga ning nende tõlgendussisu sõltumist sotsiokultuurilisest kontekstist. Allikmaterjaliks on Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivis leiduvad lühendmõistatused (u 3000 teksti, u 330 tüüpi), mis on koondatud 2004. aastal valminud andmebaasi “Eesti lühendmõistatused” (Voolaid 2004a). Lühendmõistatuste andmebaas annab hea läbilõike lühendite folkloorsetest tõlgendustest eri aegadel ning võimaldab jälgida ja kirjeldada žanri muutusi diakrooniliselt sotsiaal-kultuurilisel taustal.</p> <p>Folkloori ja keele piirimaile jäävate lühendiparoodiate liigitusvõimaluste ja moodustusmallide tutvustamisel on tuginetud vene folkloristi Aleksandra Arhipova taksonoomiale. Folkloristlikust vaatenurgast käsitletakse nähtust mõistatuste alaliigina: küsimuspooleks on üldtuntud lühend ehk abreviatuur, millele antakse vastuses üldkasutatavast hoopis erinev, vaimukas ja naljakas, tihti poliitiliselt ja/või seksuaalselt markeeritud seletus. Ühel ja samal lühendil esineb mitu tõlgendusvõimalust – üldtuntud ja folkloorne. Keeleteaduses saab lühendite (vaimukat) tõlgendamist pidada üheks oluliseks rühmakeelte (nt suletud subkultuuride või erialainimeste) slängisõnavara või salakeele allikaks.</p>DOI: http://dx.doi.org/10.5128/ERYa5.23