Tõhususe tahud sõjandusterminoloogia näitel: ülediferentsimine või erinev tunnetusväärtus? / Aspects of specialised language efficiency: Over-differentiation or cognitive motivation?

Artikkel käsitleb terminoloogilist eristamisvajadust: sõjanduse tekstikatkete abil otsin vastust küsimusele, kust läheb piir ülediferentsimise ja erialase mõttetäpsuse huve teeniva eristamisvajaduse vahel. Klassikalise terminiteooria põhiseisukohti on, et erialakeele toimivuse ja ühemõttelisuse tagab fikseeritud kood. Seetõttu on igasugust varieerumist kas taunitud või aktsepteeritud mööndustega ning eeldatud, et mõistete vahel on selged piirid. Tulemustest selgub, et spetsialistide arusaamad tunnetusväärtusest ja diferentsimisvajadusest erinevad vägagi, mistõttu hägustuvad oskuskeelenähtuste piirid (nt piir sünonüümia, hüponüümia ja polüseemia vahel), tekitades terminipuntraid. Keerukate mõistesuhete puhul võib just vaste laenuandvas keeles olla spetsialistile võti mõiste tuvastamisel, kuigi praktikas on laenuandva keele eeskuju siiani sageli taunitud. Diferentsimise ja ülediferentsimise piiri leidmist komplitseerivad termini kujunemislugu ja kaasnenud mõistemuutused, samuti sotsiokultuurilised tegurid (nt võimusuhted). Ühene pole ka terminikorrastuse mõju: korrastamise nimel langetatud otsused võivad otsuse leviku algfaasis segadust juurdegi tekitada. Analüüsist järeldub, et diferentsimise ja ülediferentsimise piiri otsinguil on üldkehtivate reeglite paikapanek ebaotstarbekas. Pigem tuleks küsida, milliseid aspekte iga konkreetse otsuse puhul arvestada.